Teisipäev, mai 5, 2020
 

Torsholma lubjakaljudel 2.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Lahkusin Torsholma lubjakaljudelt, et otsida järgmisi. Nii, arvatav karjäär… Kuid õhufotod olid mind petnud, ees vaatas vastu vaid tiiki ümbritsev savisegadik ja heledad graniitseljad. Paras pettumus.
Ühel teeveere kaljul pidasin lõunapausi. Näed, selja taga männikus siingi puha lood-angervarsi kasvamas! Aga muidu – mis edasi? Otsustasin, et õigeim on siiski tagasi pöörduda, neid ennist põgusalt nähtud lubjakaljusid oleks vaja põhjalikumalt uurida. Aega mul ju oli, terve selle päikselise suvelõpu­päeva teine pool. Too paik seal oli ikkagi mu selle reisi kõige erilisem koht ja vaevalt ma enam midagi paremat leian – arutlesin endamisi. Kõmpisin uuesti küla lõunapoolseimast majast mööda, panin telgi saluheinalisse-metsnõia­nõgeselisse toominga­võpsikusse püsti ja – edasi geologiseerima-botaniseerima!
Kontrastid olid siin võimsad. Graniidise mäeharja külgedel läikles kaljulompe, milles kidurat pilliroogu sees. Siis aga aina paekivisooned lubjalembese taimestikuga. Hiliseid õisi näitasid hobumadar, haisev kurereha, väike kivirik ja isegi üks murulauk. Kiviürtide sekka kasvas hõbe­maranat, seal madalate kadakate vahel palju lood-angervarsi. Ning kaljujalami maikellukese­lepikus sirgus lausa oma 10 meetrit kõrge türnpuu. Lubjalembene türnpuu levib Soomes peagu ainult vaid edelasaarestikus.
Mitme jala laiused lubjasooned sirutasid üles maona kulgevaid kõrgemaid kühme. Teralisel kaltsiidipinnal tumendas “katusesambla” tupsakaid.
Kuidagi ei tahtnud pähe mahtuda, kui vanad need kivimid ikkagi on. 1,9 miljardi aasta eest settisid veealustel nõlvadel vetikad lubjakiviks. Sellal oli maakera atmosfääris hapnikku kõigest ühe protsendi jagu. Ometi oli elu vees kestnud juba vähemalt miljardi jagu aastaid, kuid välja maismaale jõudmiseks kulus ikka veel üle miljardi. Vaatasin neid kaltsiidipindu ja tõdesin, et ehkki graniitmaastikud on väga uhked ja ilusad, jääb lubjakivi mulle ikka kõige hingelähedasemaks. Varemalt arvasin, et Soomes säärast asja üldse ei leidu, ent tegelikult ikkagi siin-seal on täitsa olemas. Ometigi vaid üsna näpu­otsaga. Torsholma lubjakaljust sai mu selle reisi lemmikpaik.
Kella kuue paiku joonistusid madalale vajuva päikse pehmes längus valguses kristalse lubjakivi laikudele väikesed süvendid. Justkui näpu­otstega vajutatud, hästi palju ja tihedalt. Pindmise karsti lohke ehk karre võib meil näha näiteks Vilsandi dolomiitkaljudel. Aga et midagi säärast ka siin Saaristo­mere saarel olemas on…
See oli viimane ilus suve­õhtu. Edelast hakkas paistma kuidagi kahtlane pilvelaama­piir.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411