Teisipäev, mai 26, 2020
 

Põige läbi Kuremaa

Tapio Vares
Neljas mai oli siis see päev, kui saarte elanikud anti vabaks ja nad võisid üle pooleteise kuu taas jala Mandri-Euroopa pinna peale tõsta. Tõsi, esialgu vaid sellel asuvale Eesti riigile kuuluvale alale, kuid piisas sellestki.
Jaah, suur tundub see Eesti võrreldes Hiiumaaga! Õnneks oli mul hea tuttav autoga Rohukülas vastas ja esialgu ei pidanud seega katkuhirmus ühistransporti kasutama.
Õhtusihiks oli Tartu linn, aga et asja veidikese huvitavamaks teha, kaardus teekond pisut kumeramaks, läbi Vooremaa.
Vooremaa on üks isevärki maa, Eesti kõige esinduslikum suurvoorte piirkond. Toredad mälestused on mul 2009. aasta lõikuskuust, kui telkisin hiiglasuure, täiesti mägivaateid pakkuva Laiuse voore männikus ning järgmisel päeval Luua poole matkates jäi teele ette Kuremaa. Kõik need rukkililledega nisulõhnalised kuldsed-­küpsed põllud vooreharjadel, sinavad järvejooned orgudes kulgemas ja…
Tuttava tuttav Ivo Kiis on Kuremaa mõisas, kus pesitseb turismi- ja arengukeskus, haldusjuhiks ning nõustus meile peahoones väikest tuuri tegema. Maja on praegusel kujul valminud 1844. aastal ja sellal oli tegu Palamuse kihelkonna kõige suurema mõisaga üldse. Oma hiilgeajal kuulus ansamblisse tervelt 54 hoonet. Mõisamaja ümbritsesid parajasti tellingud, ent sellest hoolimata võis silmata fassaadi ilmestavat stukkdekoori. Fuajee seintel on näha juugend-maalingut, aga tükati on välja puhastatud ka varasemat värvikihti.
Ivo juhtis me tähelepanu ruumide kõrgusele. Tõe­poolest, laed asuvad siin suisa 4.90 meetri kõrgusel. Tähendasin, et õige eba­praktilised on ju sellised saalid – kõik soe kerkib üles lae poole, samal ajal kui inimesed pidid all külmetama.
“Eks uhkus maksis kah midagi,” vastas Ivo. Ja lisas, et pealegi oli tegu pigem suvemõisaga.
Mõisa peahoones on alles neli originaalahju. Paraku ei saa neid kütta, sest 1986. aasta tulekahju järgsetel taastamistöödel valati lõõrid hoolimatult umbselt täis. Võiks ju need uuesti avada?
Veel osutas Ivo lühtritele laes: need pärinevad 80ndate keskelt, on Ermitaaži toodang ja saadi neid miski­pärast niipalju, et jagus üles riputada võlvlagedega keldrikorruselegi. Seal all võisime muuseas imetleda tähtvõlv-lage.
Omaette tore on terrassi­astmetena järve poole laskuv park, kus tähelepanu pälvivad lokitava hiissamblaga kaetud vanad longusoksised pärnapuud. Maapind õilmitses ülevoolavalt, nagu põhjamaisel kevadel veel raagus laialehiste puude all ikka.
Kuremaa järve kallas tekitab tunde, kui oleks kusagile merelise siselahe äärde sattunud. Milline liivarand! Ja näe, siin selle laiuvjuurelise saarepuu naabruses, kuuma päeva eest vilus ma oma kunagisel matkal lebasklesin, pidades edasist retklemise plaani. Oli rammestav siis, plaaž rahvarohke… Samune mererannalik plaaž on mõistagi inimese loodud. Sisemaa järve ääres ei saa ju naljalt olla säärast avarat liivavälja, saati kui taamal paistavad üha need nii tavapärased tümad roostikku kippuvad kaldad. Siia on liiv lihtsalt kokku veetud, all olla geotekstiil. Ja liiva tuleb aegajalt juurde tuua, et säärane ilus pilt edasi püsiks – kinnitas me giid Ivo.
Kuna ees ootas veel Tartu ja tükike Tartumaadki, siis sedakorda jäi Kuremaa veski põige ära. Too lõikuskuu 2009 pakkus mu matkal maalilisi vaateid, kui kõndisin varjulaigulisel vahtrate-jalakate alleel, ümber küpsed vilja­põllud ning taamal tiibu sirutav hollandi veski. Mul on kodus seina peal siiani alles hiljem toonase põhjal plätserdatud pilt. Õigus, teise tegin ma ju kah, pisema, otsese veskivaatega. Kuhu see mul õigupoolest jäänud ongi, müüsin või kinkisin ära kellelegi? Fotot mul sellest kahjuks kah pole. Netis ujub küll üks udune ülesvõte, aga siia illustratsiooniks vast ei passi. Parem lisada hoopis tänavu maikuine ülesvõte saarepuu alt Kuremaa järve kaldal.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411