Reede, mai 22, 2020
 

Otserännak Lojale 2.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Tulnud läbi kuuseliste või kase-lepaloduliste metsamaade, tundus nüüd ees avanev Loja Pärna seljandik justkui ilmutis. Mis tore kummuv küngas, täis päiksest ja salutaimi, eeskätt valitsemas aga sarapuud.
Tõesti jah, päris korralik sarapik, aina puntide viisi pähkli­puid. Mõned on vist õige vanad. Seest tühjaks jäänud tüvekogumikest suuremate ja seega eakamate läbimõõt ulatub seitsme, isegi kuni kümne jalani. Samas, väga kõrged ja rammusad need põõsad siin just pole.
Ehk küll Pärna-nimeline, pärni, nagu mitmetel muudel sise-Hiiumaa seljandikel, siin pole. On sangleppi, kaski, haabu, laiutav pihlapuu, ka üks eksinud noor tamm. Seljaku ümber tumendavad kuused, mõni on trüginud ka sarapikku.
Seljaku ühes küljes leiab veel lagedamat ala sulg-aruluste rohustu ja noorte puudega. See oli kunagi omaette lage heinamaatükk. Sarapikus vedeleb aga maas karjatamist meenutavat okastraati.
Sarapikuse seljaku moreen­pinnas sisaldab graniitse kõrval ka lubiainest, mistap paik nii saluilmeline ongi. Võsaülaste sekka on sattunud tibakese ka kollast ülast, on sinilille, seljarohtu, rohulauku,
maikellukest, metstulika ümarlehti, imekannikast ja ka törts nurmenukku. Parajasti õitses kevadine seahernes
ning paljude puntidena tali­haljast sõrmtarna. Tükati samblarohetasid kivirahnud.
Mõistagi kõndisime siit veel edasi. Läbi madalama pokuriba ja näed: punane majake, misjärel lehtmetsa keskel avanev lage heinamaariba, ikka piki seljandikku kulgedes. Metstulikad õitsesid siin lauspäikses juba täiega. Taamal helendas Loja külatee ning paistis pikk kuur-laut vms.
Jäime kivirahnu kõrvale kulurohule veidikeseks istuma, et oma leidu nautida ja seedida. Oli unenäoline tunne. Kunagi nägingi unes, et me metsa tagaservas algasid elumajad. Nüüd oligi see peagu tõeks saanud. Ikka nii lähedal on see Pärna talu, veel lähemal sarapikuseljak. Siinsamas me juures ilutses niidi­mets sanglepapuntide, paari saarepuuga ning noorlehes toomingatega. Kollast ülast jagus siia juba lausa paksult. Ja lagedal päikses õilmitsesid nurmenukukimbud.
Mõtisklesin, et võiksime ju minna siit veel üle välja taha metsa, kus õitseb kopsurohi ja käopäkk ning kõrval kummub eriti vägeva sarapikuga mäehari. Aga olgu peale, aitas selleks korraks sellestki retkest ja leiust siin. Otsetee Lojale olime nüüd igatahes välja nuhkinud. Tasub teinegi kord tulla!

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411