Reede, mai 29, 2020
 

Kevadises Tartu botaanikaaias

Tapio Vares | Hiiu Leht
Tartu puhul kargab esimesena pähe Emajõgi või raekoda või ülikooli sambad või muu säärane. Minul siiski pigem aga botaanika­aed, mu lemmikpaik Tartus.
Nõnda väiksele, ent mitmekesisele maa-alale on kokku surutud tohutu liigirikkuse pundar. Ja kujunduslikult väga ilus on see ka.  See raudse eesriide langemise päev 4. mai kiskus juba väga õhtusse, kui viimaks läbi Eesti vurades Tartu linna jõudsime. Aga botaias pidin ma igatahes käidud saama! Säärasel kevad­õiteajal olnuks patt sinna põikamata jätta. Kahjuks kujunes seekordne külastus pigem läbikappamiseks, ent meelde jäi ühtteist ometigi. Imelik oli näha püsikutepeenraid, mis nii lagedad-tühjad veel; suvel kõrguvad seal igat masti lilled. Aga näe, keerulill (Trachystemon orientalis) pudistas siin juba oma väikseid siniseid õisi. See kevadlill on mulle jäänud meenutama mõne aasta taguseid Bulgaaria Musta mere naabruse kaukaasialikke idapöögimetsi – aprill oli seal siis nende iluaeg.
Teispool triiphoonet, kiviktaimlaorus, õitsesid kivirikud, epimeediumid, priimulad, tulbid ja kes kõik veel. Mõned karukellad aga juba lõpetasid. Ja eerikad õitsesid ka. Vahemereline puiseerika (Erica arborea) on suutnud juba mulle vaat et nabani sirguda ja valendas oma loendamatuid pisikesi õienuppe. Ja rodod õitsesid juba ning nõiapuuliste hulka kuuluv ebasarapuu (Corylopsis glabrescens) riputas okstelt alla helekollaseid õisikuid. See kevadel varakult õitsev põõsas on Eestis veel küllap õige haruldane, ehkki usinamad kollektsionäärid on oma aeda kokku kogunud juba mitu ebasarapuu liiki, nagu nt Rannametsa arboreetumis Sõrves.
Põnevad on mu jaoks paljasseemneliste hulka kuuluvad roheraagsed efedrapõõsad, siin kiviktaimlas võis näha Ephedra sinica’t.
Ringvalli tiigipoolsemale küljele liikudes jäi esmalt ette samblaaed. Kas sa näe, kui aednikud väldivad osje kui katku (samas ma ise neid väga armastan, olles oma sõnajala­taimlasse ammu hulga eri osje toppinud), siis siin leiab mitu kodumaist osjaliiki. On raud- ja liivosja ning haruldast, vaid Vormsil ja paaris kohas Saare- ning Läänemaal kasvavat hübriidset vitsosja (Equisetum x moorei).
Imetlesin varasemast tuttavat madalukest, ent hästi laialehist bambust (Indocalamus tesselatus) ning igihaljaid rattapuid (Trochodendron). Viimaseid võin siin nüüd südame­rahus, ilma kadeduse­ussi puremiseta kaeda, sest lõpuks on see eriline puuliik ka oma kodumetsa kasvama saadud.
Üksik helelillakaõieline lill elutses siin lähedal nõlval – Ranzania japonica ehk kukerlill. Ah või selline siis näebki välja kukerlill! Omapärase nime sai ta seetõttu, et kuulub kukerpuuliste sugu­konda.
Triiphoone ees on metasekvoia endistviisi alles, nii viie meetri kanti kõrge, ent tüvekahjustused näitavad, et mingid vahepealsed talved on talle rasked olnud. Metasekvoia on meil kahjuks üpris pirtsakas tegelane, ikkagi vist vähestel on ta püsima ja edenema jäänud. Ka minul oli kord metasekvoia, viskas ladva juba üle pea, kuniks kümne aasta tagused karmid talved ta tapsid.
Seevastu igihaljas sirm­bambus vohab Hiiumaal mitmel pool vägagi rammusalt. Siinse metasekvoia kõrval kord uhkelt haljendanud sirmbambus on aga õige niruks jäänud, vaid üksikuid kõrrekesi seisab veel püsti. Mis talle siin õigupoolest enam ei meeldi?

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411