Reede, mai 29, 2020
 

Käina kooli direktor lahkub koos perega

Annely Veevo
Kolm aastat tagasi Käina kooli direktori ametikohale asunud ja koos perega saarele kolinud Joel Pulk lahkub ametist ja juuni algul ka Hiiumaalt.
Miks nii ja milline oli nende pere kogemus saareelust, küsis Agnes ja Joel Pulga pere­sõber Annely Veevo.
Millised ootused Sul Käina kooli direktori ametikohale asudes olid?
Joel Pulk: Minu eelmine [Pärnu Ülejõe] kool oli suuremat sorti linnakool, minu ajal oli koolis 760 õpilast. Õppisime seal koos õpilastega ajalugu ja muid sotsiaalaineid, olin ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. Gümnaasiumi ajal andsin seal ka usundiõpetuse tunde. Samuti tuli üle elada gümnaasiumi tegemine põhi­kooliks. Pärnuga võrreldes tundus Käina väga vaikne ja rahulik paik. Minu ootuseks oli, et ehk saan rohkem ära teha kooli inimesekesksemaks muutmisel – neid suhtumisi ja rõhke peab ikka püüdma muuta, muidu ei saa. Inimese­kesksem on see kool, kus tehakse koostööd perega, erinevate spetsialistidega ning muude osapooltega, keskmes on arenev inimene. Valitseb humanistlik mõttelaad, et haridus on mitmekihiline, palju tuleb kodust, palju tuleb sõprus­konna kaudu, huvi­ringide kaudu, nutivahendite kaudu, treeneri kaudu, koguduse kaudu ja siis on veel ka koolis õpitav. See suunab suuremale koostööle. Mõte on selles, et kooli ja hariduse vahel pole võrdusmärki, kooli osa on paiguti üsna väike, aga tähtis.
Kas ja kui palju olid varem käinud Hiiumaal, mida saarest teadsid?
Käisin esimest korda vist 2006 veebruaris, siis oli jäätee avatud, eksootika missugune. Järgmine kord oli juba 2009 suvel, siis jäin mitmeks nädalaks, tegin tööd, palka maksti ka veel ja sain inimestega jutu peale. Siis tundus Hiiumaa selline miniatuurne paik, eriti Mänspe kabelis, – olin vist suuremate kirikutega harjunud – tuli see tunne peale. Käisin ka ühel Hiiu folgifestivalil, see üllatas, sest olin varem palju käinud erinevatel folkidel. Siinse folgi kava tundus väga läbimõeldud ja alati oli mingi läbiv teema ning kohaliku ilu tutvustamine. Selline vahva tervik. 2015 käisin jälle suvel siin mõneks nädalaks tööd tegemas, sain jälle tuttavamaks. Oli tunne, et saab jutule küll kohaliku inimesega, eriti kui turisti positsioonist väljas oled.
Mandrilt saaarele kolida on suur ettevõtmine. See tähendab teistsugust elukorraldust, st mandrile ei saa minna siis, kui tahad, vaid siis, kui praam sõidab. Kas Sind on selline asi pigem ahistanud või distsiplineerinud, st pannud oma plaane paremini läbi mõtlema?
Sellega olen hakkama saanud, et meri vahel ja sõltud praamist. Perele on see asi raskem olnud. Eks ta mingi rütmi tekitab, niisama ju sõitma ei hakka mandrile, see on ikkagi suurem ettevõtmine. Oma vanemaid näen muidugi harva. Varem sai ikkagi Tartus palju käidud, ikkagi sünnilinn, nüüd ei ole eriti asja olnud. Vahemaad panevad teisiti planeerima.
Räägi mõned vahvad lood oma ametiajast. Mis on kõige rohkem rõõmu valmistanud?
Õpilastega on vahvad kontaktid olnud. Nendega on tore palli mängida, siis nad saavad aru, et oled ka nagu nemadki, eksid vahest ja siis püüad paremini. Lapse­vanemad on olnud väga hoolivad ja heas mõttes ambitsioonikad. Mõeldakse kaasa kogukondliku kooli võtmes. See on hea platvorm edasiminekuks. Ükskord põletasime metsas talvel oksaprahti ühe tuttava äia maavaldustes. See oli selline tore aeg, kus saime lõket teha ja omavahel juttu ajada. Aga äi sai teada, et üks oksapõletaja on direktor. Seejärel tuldi kohe metsa kostitama, kandikul oli praeliha, leivad, kurgid, tomatid, morsikann. Tuli planeerimata õhtusöök vahele võtta.
Millised on olnud suurimad väljakutsed?
Inimesekesksust on kõikjal Eestis vähe. Tundub, et mingid süsteemid ja nende toimimine on meie riigis alati inimesest tähtsamad. Need asjad peavad muutuma.
Eks me võime ilmselt paari aasta pärast Käinas ka näha, kuidas on tekkinud kergliiklus­rajad ja paremini läbimõeldud ülekäigu­kohad. Seni on Käina pigem olnud selline suurte masinate keskne, see on jälg EPT ajast. Nüüd tuleb seda
jalakäija seisukohast ringi teha, et lastel oleks ka turvaline liigelda. Siia tulijate vastuvõtt peaks olema läbimõeldum. Siin mõtleks eelkõige lastele. Kui lastel läheb uues kohas hästi, siis on vanematel ka lihtsam end siin leida. Siia tulnud lapsel on raske, sest tal pole sõpru ja neid kohe käigupealt ei leia. Abi oleks mingisugusest sisseelamise programmist, mis aitab lapsel maanduda ja leida omale sobivaim huviring või trenn. Huviringi kaudu läheb sotsialiseerumine juba libedamalt.
Peagi saab Sul täis kolm aastat Käina kooli direktorina ja nüüd lähete ära. Miks?
Soovime perega oma kodu rajada. Selleks on tarvis, et mõlemad saaksid täisajaga tööd teha ja oleks olemas oma tugivõrgustik laste hoidmise mõttes. Koht peab ka olema selline, kus tahavad kõik pereliikmed oma juuri ajada. Tahame seda kõike teha Pärnus.
Millised on Su ameti­alased tulevikuplaanid?
Võtan sammu tagasi, mõtlen üle oma vead ja head, teen järeldused ning siis lähen selle kogemusega edasi. Kooli­süsteemiga jään esialgu veel seotuks. Ma ise lähen õppima. Tulevikus on mul ehk tegemisi psühhosotsiaalses valdkonnas.
Mis teid Hiiumaaga siduma jääb? Millal plaanite jälle tulla?
Hiiumaaga jääb tugevalt siduma usuinimeste seltskond. Inimesed, kellega koos on hingest hinge räägitud, palvetatud – nemad just jäävadki eriliselt meelde. Siinsed usklikud ongi väga erilised, suudavad üksteist toetada ja meeles pidada. Mindki tutvustas Hiiumaaga kõige enam üks lätlasest misjonär, kes vedas mind mööda saart ringi ja näitas selle maakonna ilu ja omapära. Eks meil jäi palju käimata ka, seda viga saab parandada. Muidugi tuleksin alati matkama koos Urmas Selirannaga, kvaliteet on garanteeritud. Kahjuks olen seda vaid korra proovinud, tasub korrata. Sellised matkad on mitmekihilised, loodus ja ajalugu ning midagi seletamatut veel. Kindlasti tuleme perega mõnele folgile, see on juba peresidemete kaudu paigas. [Joeli abikaasa Agnes on Hiiu Folgi peakorraldaja Astrid Nõlvaku õde – toim].

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411