Reede, aprill 3, 2020
 

Tulime saarele “blokaadi” vabatahtlikult

erakogu
Otsus Tartust tulema tulla sündis meie jaoks 12. märtsi hilisõhtul – kohe, kui eriolukord välja kuulutati.
Hommikul selgitasime ülejäänud perele, et täna läheme lasteaia asemel Hiiumaale, lõunal pakkisime oma kolm last autosse ja õhtul oligi Mägipe külas üks suits juures.
Tegelikult oli mu tööandja juba päev varem teatavaks teinud, et vähemalt järgmised kaks nädalat tuleks võimalusel paigutuda kodukontorisse. Abikaasa Maarja on põhikohaga lapsehoolduspuhkusel, nii et linnast ära looduse keskele tulemine tundus ainuõige. Oleme koos Maarjaga Hiiumaal, Kõpu kandis suvitamas käinud 13 aastat. Maarja oma perega sünnist saadik. See on meile teiseks koduks, kuhu naasmist alati väga ootame. Pere on meil viieliikmeline – vanema tütre Ida kuuendat sünnipäeva tähistasime äsja saarel, Anton on kolmeaastane ja Pent üheksakuune.
Praamil me autost välja ei tulnudki – mängutoa ja puhveti­eine kompenseerimiseks lubasime lastel telefonist kõige jaburamaid multikaid vaadata. Pent oli eesistmel süles ja mängis tahavaatepeegli ja suunatule kangiga. Autoaknad tõmbusid küll uduseks, aga kuidagi tore oli ka – tunda, et sellise komplektiga võiksime kasvõi teise maailma otsa sõita. Positiivse koroonaviiruse testi olid selleks hetkeks minu mäletamist mööda andnud paarkümmend inimest.
Kuna esiotsa tulime Hiiumaale kaheks nädalaks, siis pakkimist suurt läbi ei mõelnud, aga üsna pea sai selgeks, et kiiruga kotti visatud asjad ei olnud metsas müttamiseks kõige parem valik. Õnneks aitas kauplus Laurus taas kord hädast välja. Tänaseks on selge, et kevadest saab seekord väga sujuvalt suvi ja enne sügist me linnakoju tagasi ei lähegi.
Pisikesse maakodusse sisse­elamine algas kütmise ja veetrassi maakraani avamisega – talveperioodiks oli majast kogu vesi välja lastud. Esimesel õhtul vaatasime esimest korda kella üheksast AKd (meil ei ole telekat, vaadata saab sülearvutist mobiil­telefoniga loodava võrgu­ühenduse vahendusel). See harjumus on säilinud tänaseni. Alguses oli ikkagi kummaline. Mäletan ennast sõbrale kurtmas, et ei saa täpselt aru, mis toimub ja kuidas sellele kõigele reageerida. Kas reageerime üle või vastupidi – ei saa olukorra tõsidusest tegelikult aru. Ühelt poolt hämmastasid uudised poodides tunglevatest kuiv­aineid kokku ostvatest inimhulkadest ja Itaalia haigusjuhtumite eksponentsiaalne kasv. Teisalt pisendati viirust selle võrdlemisega kergemat sorti külmetushaigusega, mida tavainimene tähelegi ei pruugi panna.
Kodukontor ja sürrealism
Esimene tööpäev “kodu­kontoris” toimus Kõpu rahva­maja kütmata kontoriruumis. Siinses kodus kolme lapse kõrvalt ei ole võimalik segamatult isegi potil käia. Kohalik külaselts võimaldab lahkelt mul rahvamaja ruume töö tegemiseks kasutada. Oleme seda võimalust Maarjaga varemgi kasutanud ja selle eest ääretult tänulikud. Olin seekord ise öelnud, et ei vaja muud peale kiire internetiühenduse. Istusingi siis külmas ruumis laual avatud sülearvuti ees senikaua, kuni sõrmed muutusid nii kangeks, et klaviatuuri enam hästi kasutada ei saanud. Järgmisel päeval palusin Indrekul siiski radiaatori tuua.
Teekond tööle kulgeb mul nüüd igal hommikul paarsada meetrit üle raielangi. Paar päeva tagasi lendas minust langil seitse luike üle. Teistmoodi on küll tööle minna. Kui varasemalt sõitsin palju bussiga Tartu-Tallinna vahet, väljusin bussist Tallinna Lennujaamas ja läksin maan­duvate ja tõusvate lennukite ja moodsate trammide foonil Ülemiste Tehnopolise linna­ossa neljakorruselisesse moodsasse kontorisse, siis nüüd ronin saja-aasta vanusesse kirik-koolimajja tööle saamiseks üle kändude, maha langenud puude ja metskitsepabulate. Ja seda kaks korda päevas, sest lõunat sööme kodus koos perega.
Praeguseks oleme kahe nädalaga oma uude elu­korraldusse sisse elanud. Kuidagi sürreaalne on kõik sellegipoolest. Meie head sõbrad elavad hetkel New Yorgis, mis on hiljuti pandeemia uueks epitsentriks kujunenud.
Viimased poolteist nädalat on nad kahe väikese lapsega veetnud oma Manhattani pilvelõhkuja
36. korrusel paiknevas korteris, mille aknad avanevad umbes 10 sentimeetri jagu. Suhtleme iga päev ja kontrast meie olude vahel on veel kummastavam kui tavaliselt. Samuti, kui vaatame AKst reportaaži Tallinna tühjadel tänavatel patrullivast politsei­autost, mille ruuporist korratakse monotoonset teadet stiilis “Inimesed, kehtib eriolukord, püsige kodus” ning kõrvutame kõike seda meie päevadega siin poolsaarel, metsa sees ja mere ääres, siis justkui mingis paralleel­reaalsuses viibime küll.
Õueseiklused ja päevakava
Meie lapsed ei ole vist kunagi nii palju väljas käinud, kui nad seda praegu teevad. Õigemini on sunnitud tegema. Ja sellel on omad positiivsed tulemid. Näiteks Anton on hakanud rääkima õuealast kui kohast, kus on “seiklused”. Vanema õega mängivad nad sõna otseses mõttes puuokste ja kividega. Septikutankeri paigaldamise käigus tekkinud kruusa-liiva hunnikusse on lapsed ise liivakasti improviseerinud. Muidugi on mitme lapsega pere igapäevase olme ohjamisel ka omad raskused. Nendega toime tulemiseks oleme sisse seadnud omajagu range päevakava. Kindel rütm on aidanud lastel turvaliselt kohaneda ning – mis eriti oluline – võimaldab meil õhtuti umbes tunni jagu ka hingetõmbe aega saada.
Päevakava näeb välja selline, et hommikul kell kuus on äratus (selle eest hoolitseb pere väikseim liige), kell kaheksa istume hommikusöögilauda. Kella üheksaks lähen mina rahvamajja tööle. Väiksem laps magab 9.30–11 oma ennelõunase une. Sellel ajal teeb Maarja oma ülikooli-­tööd ja vanemad lapsed on õues. Alati ja iga ilmaga. Neile sai selgeks õpetatud, et kui kellegi elu ega tervis ohus ei ole, siis emmet tülitada ei tohi. Iga kord, kui mõni lastest varem tuppa tuleb, peab ta esmalt aru andma, kelle elu ja tervis ohus on. Lõunasöögiks tulen kell 12 koju. Kell 13 läheb Pent lõunaunne ja suuremad saavad vaadata mõnda filmi vaimustavalt põhjatutest digi­arhiividest, mis neil päevil hoogsalt populaarsust koguvad.  Õhtul jõuan koju kella viie paiku ja siis on üheks poolkohustuslikuks päevakorrapunktiks müramine. Veel üks tore rituaal, mis me siinsesse ellu on siginenud, on “kellaviietee”, mille saabumist lapsed umbes pool tundi pärast lõunasööki ootama asuvad.
Kokkuvõttes saame oma suvemajas elamisega kenasti hakkama. Viiruse levimise ja sellest tingitud majanduse langemisega seotud arengute foonil võib-olla isegi liiga kenasti. Maarja mainis paar päeva tagasi, et mõnes mõttes elame me praegu oma unistuste elu – terve aeg suve­kodus, looduses, perega koos. Tekkinud olukord on andnud võimaluse rohkem lastele pühenduda, päriselt koos olla. Nädalavahetustel kolame metsas, käime mere ääres, korjame rannalt sinna uhutud “aardeid” – osa “seiklustest” – ja proovime ühe toidukorra vabas õhus süüa. Toidupoes käime kord nädalas Kärdlas ja toidukordade planeerimises oleme juba nii osavad, et poebussile polegi asja olnud. Puudust tunneme vaid kohalikest juurikatest, mida (võib-olla paradoksaal­selt) Tartus rohkem sööma oleme harjunud.
Mida me tegelikult vajame?
Meil on siin majakeses kõik eluks vajalikud asjad olemas. Ja neid asju ei ole palju. Paratamatult soodustab see arutlemist selle üle, kui palju me üldse asju vajame? Üha enam levib arvamus, et midagi ilmselt käesoleva viiruse­kriisi tulemusel maailmas muutub. Ja muutub jäädavalt, sest käärid inimeste tarbimis­harjumuste ja reaalsete vajaduste vahel pididki varem või hiljem kokku klõpsama. See saab siin Hiiumaal elades eriti lihtsasti selgeks. Globaalselt lokaalsele ümberlülitumine võtab aega, aga tundub olevat vältimatu protsess. Võimalik, et peagi vaatame kriisieelsele ajale koos tagasi ja arutleme nii mõnegi asja üle – kuidas me küll niimoodi saime. See oleks umbes samamoodi nagu avalikes kohtades suitsetamisega. Kunagi oli normaalsus, et igal pool võis suitsetada, nüüd on uus normaalsus, mis selle välistab. Loodame, et uus, koroonajärgne normaalsus tähendab samuti lõppkokkuvõttes paremat, läbimõeldumat, tervislikumat, säästlikumat, maalähedasemat elu. Seniks soovime kõigile jõudu ja tervist!

PÄRT OJAMAA

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411