Teisipäev, aprill 7, 2020
 

Peni lein

Tere üle tüki aja. Mina, arvamusliider Bobik, olen jälle platsis. Vahepeal olid rasked ajad ja ega praegu ka kerge ei ole.
Üks inimene kadus mu elust, ja siis sain veel teada, et mu isa läks ka sinna parematele jahimaadele. Ja vennakest ei pidanud ka enam olema. Nii et mina üksi, kibe tõde… või kuidas see Juhan Liiv kirjutaski. Noh, päris üksi ma ei ole, Oma Inimene on mul õnneks ikka veel alles ja tema ongi mulle kõige tähtsam.
Minu Inimene kuulas siin vahepeal biitleid ja oli üks lugu “Peni lein”, see oleks mind äärepealt ulguma ajanud, aga Inimene ütles, et see on inglise keel ja laulul pole koertega mingit pistmist ja et inglise keeles on see “Penny Lane”.
Nojah, ma natuke kardan juba Oma Inimese pärast ka, sest nüüd on ju see kolepaha viirus liikvel. Minu Inimene tegi juba endale maski, aga esialgu pole ta veel seda kandnud. Tema leidis marlit ja vatiini. Ütles, et neljakordne marli, ja sinna vahele mis tahes tihedamat materjali, ja ongi mask olemas. Talle oli seda kunagi pedas õpetatud. Ma ei küsinud, et mis see peda sihuke veel on, aga Inimene seletas, et kuigi ta õppis hoopis teist eriala, oli seal kaks aastat meditsiini ja tsiviilkaitset, õpetati sidumist ja näiteks ka vati-marlimaski tegemist. Kui see marli on küllalt pikk, saab otstesse sälgud lõigata, nii et siis seotakse ühed otsad kõrvade pealt kinni ja teised kõrvade alt. Ja seda maski saab siis pesta ka kuuma vee ja seebi või muu pesuvahendiga ja seejärel kuivatada ja triikida. Inimene ütles, et vatt iseenesest ei ole kõige parem vahekiht, sest seda eriti hästi pesta ei saa. Nojah, ja kui kodus marlit ja vatiini pole, siis saab sellise ilma õmblusteta maski teha ka mingist puuvillasest riidest. Mida tihedam riie, seda vähem kihte. Noh, ja tihedama riide puhul tuleks siis ikkagi need voldid sisse õmmelda, et mask ikka korralikult ees püsiks.
Noh, Minu Inimene küll kodust eriti väljas ei käi, ainult poes ja korra käis ka apteegis. Aga kui ta mulle rääkis, millised ohud praegu on, siis ma lasksin ennast kõhuli ja panin koonu käppade peale. Ja kurvastasin natuke. Ma ei taha, et Minu Inimene kusagile ära kaoks. Kes siis minu eest hoolitseb?
Inimene ütles veel, et mõned kahejalgsed on nii hoolimatud, et ei kuula politsei sõna ka. Koerad peavad küll alati sõna kuulama, miks siis mõned inimeseloomad arvavad, et nemad on käskudest ja keeldudest üle?
Polgu metsas on õnneks võimalik päris pikalt jalutada, ilma et nakkusohuga kokku saaks, aga ma ei kujuta ette, kuidas seal suurtes linnades hakkama saadakse.
Inimene ütles nüüd, et ärgu ma alla kirjutagu, et ma olen mingi koerast arst või midagi sellist.
Tegelikult tahan mina koos Oma Inimesega tänada kõiki neid, kes iga päev oma elu ohtu seavad: meedikuid, politseinikke, päästetöötajaid, poetöötajaid, apteekreid ja kõiki-kõiki teisi, keda mul pole võib-olla praegu meeles nimetada.

Bobik
arvamusliider ja koer, inimes(t)e kõige suurem sõber

PS Üks lugu on mul ikka veel pooleli, aga küll ma selle ka kunagi ära lõpetan, kui ajad rahulikumaks lähevad.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411