Reede, aprill 3, 2020
 

Enklinge lõunatipus

Tapio Vares | Hiiu Leht
Enklinge lõunaots erineb muust saarest mitmeti. Järsku läks taimestik lopsakamaks ja rikkalikumaks.
Ühe maastunud lahepära servas ilmusid toomingad, kibuvitsad, magesõstra­tihnik, suur viljades lodjapuu, oli sanglepametsariba ning punases viljas harilikud ja soome pihlakad. Nõgesepadrik haises teeservas. Kuid siis kohe tõusis tee kaljudele, kus mänd-kadak ja kivi-imar, ent ka laiguti maikellukest, kuutõverohtu ning lood-­angervarsi.
Lõunaneemele lähenedes tuli hoopis kodune võserik, justkui meie loopealseilt laenatud. Ikka kadakad-pihlad, magesõstrad-kibuvitsad, maarja-­sõnajalgu, naiste­puna, sarik-hunditubakat… Pune õitses veel, haisev kure­reha õilmitses kah, jagus angerpisti ja lood-angervart. Ei-jah, selline taimestik peab reetma siin aluskaljus jooksvaid lubja­sooni!
Just siin Enklinge lõuna­otsas võib leida 1900 miljoni aasta vanuseid lubja­setendeid. Tegelikult on see tõeline ime, et nii ürgammu lubjakivid üldse tekkida said. Maakeral puudus siis veel elamiskõlblik atmosfäär, õhus jagus hapnikku ehk vaid protsendijagu. Elu maa peale tulekuni kulus veel tublisti üle miljardi aasta. Kuid elu meres oli olemas juba palju kauem. Siin vulkaanide veealustel nõlvadel elutsesid vetikad, kelle setenditest moodustusid õhukesed kihid. Hiljem kristalliseerusid need kivimid mäetekkeprotsessis ümber.
Sillake viis skäärikribalale ja siin see arhailise ürglubja­kivi ala oligi. Kuni kuue jala laiused sooned kulgesid loode-kagu suunaliselt. Need olid väga õhukesekihilised, nagu Napoleoni kook. Vaheldumisi lubjakivi ja happeline leptiit. Lubi lahustub ilmastiku mõjul kergemini, mistap paistsid eeskätt esiletungivad leptiidi­kihid. Need kaljud kerkivad osalt iseseisvate muhkudena, jätkudes meres eraldi karina. Algsed rõhtsad kihid on mäestikutekkes peagu püstloodi lükkunud. Meenus Tšehhi tüüpi kiviktaimla. Ja tuli sootuks Vilsandi tunne peale – just samamoodi kollase korpsamblikuga on kaljud siin kaetud. Lubjalembidest kasvas siin valget kukeharja ja murulauku, hobumadar õitses veel. Oli soolika­rohtu ja rammusamal pinnasel rand-kikkaputke. Vaade siit ümbritsevatele merest kerkivatele kaljuküngastele oli omaette paeluv.
Väina taga tõusis Bärö – saar, kus lubja­kivi peaks juba rohkem jaguma. Sinna ei ole kahjuks aga liinilaeva­ühendust.
Nautinuks seda erilist kohta pikemalt, ent merelt tõttas ligi hall ähvardav sein. Tormasin ühe hoone räästa varju. Hakkas lahistama. Tjah, jälle sadas, juba mitmendat korda sel septembrikuu 11. päeval. Ja see ei jäänud teps viimaseks. Aga tunne oli ometigi hea. Nähtud need ligi kaks aastamiljardit vanad lubjakivi­kihid!

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411