Teisipäev, aprill 7, 2020
 

Enklinge läänerannal

Tapio Vares | Hiiu Leht
Peale suvilaid täis ehitatud randu jagub Enklingele hulgana ka täiesti ürg­puutumatuna näivaid mereääri. Üks geoloogiliselt huvitav ala on saare lõunapoolne läänerannik.
Juba praamilt paistis too oma tumedate kõrguvate kaljudega kuidagi dramaatiline välja. Nüüd, saarel viibimise teisel päeval võtsin suuna sinnapoole.
Ühe suvemajade puntrani oli tee hea. Tundus, et siit ei peaks rand väga kaugel olema, kuid mitte ainsatki rada ei viinud edasi. Üks vana roopajäänus ju oli, ent uppus seegi kõrgesse rohtu ja võssa. Kõik siin oli äsjasest vihmast tilkmärg. Rassisin ja pressisin ja koperdasin.
Näe, üks harilik tuhkpuu kui ilmutis siin ses põhjamaises okasmetsas! Paar punaviljagi küljes. Meil kasvab ta ikka loopealsetel või lihtsalt lubjakruusal, siin aga sedasi?
Läänerannik oli võimas, justkui teab mis kauge ookeani­saare serv. Kõrge kaljustik laskus mäslevasse merre. Kaljudemaa hiilgas päikses nõrgvetest, palju läikles pisilompe, hundinuiad sees. Tugevad meretuuled olid kadakatest vorminud madalaid okkalisi padjandeid. Oli kanarbikku, sinikat ja kukemarja. Atlandiäärse nõmme tunne valdas.
Kuid ei leidnud ma siitki loodetud padilaavasid, ei näinud lubjakive. See-eest jagus ohtralt piimvalgeid kvartsikogumeid.
Taamal paistis vaheldust pakkuv lehtpuusalu. Sanglepik noore saarepuuga, oli seal isegi üks kukerpuu. Maapinnal kasvasid kõrvuti koos põhjala rootsi kukits ning lõunast pärit lood-­angervars.
Huvitav ja ilus kant küll, ent hirmus metsik. Telki polnud siin mitte kusagile sättida, ei ainsatki lapikest sobivat kuiva maad. Tuli tuldud teed tagasi vantsida.
Kuid see ei osutunud teps lihtsaks. Ausasti öeldes: eksisin lihtlabaselt ära. Majadeni küll paarsada meetrit, ent trampisin juba pool tundi – ei midagi. Ümbrus oli ammu võõraks muutunud. Teadsin, et peaks paremale hoidma, kuid ettekummuvad kaljud ei lasknud seda teha. Tagatipuks pihustas jälle vihma, kasevõsa, puhmad ja kilp­jalastik nõretasid vesi­märjalt, ette sigines murakalisi soolapikesi. Kui eba­sõbralik võib olla põhjala metsik kaljumaa võõra vastu!
Lõpuks ette lõikuv metsatee oli vabastav pääsemine ja tõeline kergendus. Lartsusin sadama ootemajakesse sooja tahenema. Püksid olid kaltsmärjad, sokkidest väänasin välja mitu untsi vett…
Ja õues jälle sadas. Alles õhtu tõi kaasa madala kuldse päiksepaiste.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411