Reede, aprill 24, 2020
 

Brändö saarel 2.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Brändö külakeskuse hoovides kasvab tõeliselt suuri ja põliseid saarepuid, kõik terved ja täies elujõus. Kas tõesti pole vastik saaresurmahaigus sellele maale jõudnudki? Ja puiskarjamaa oli õige ilus vaadata.
Suur hele puitkirik asub külast aga väljas, kirdekaares. Siin jäi pilk kohe tee vastaskülje männikule, mille alusrindes valitsevad sarapuud. Saaristo­mere saartel näib sarapuu peagu puuduvat. Nüüd aga jõudsin ühtäkki koduste pähkli­põõsaste piirkonda. Ja mitte ainult. Liinialuse magesõstra ja muu säärase võsas paistis kuldkollases lehes angervarsi. Justnagu Saaremaal!
Vihma aina tibas ja tibas. Kibelesin võimalikult kiirelt telgikohta leidma.
Jõudsin paadisadamani Brändö kirderannal, ümber kerkimas silekaljude nõlvad. Kaljude taga kulges aga otse randa välja sarapikune saare­mets. Ja sanglepad kaardusid seal otse kividele silpsuva mere kohale. Mis eriline paik!
Lõikusin angervaksu alla, prügikotid peale ja alles siis telk otsa. Selle aja peale hakkas vihm aga lõppema. Seda enam oli nüüd aega ümbritsevat lähemalt uurida. Jaa, ilmselgelt on siin tegu kunagise puisniiduga. Maa on viljakas, meeldides mitme­kesisele salutaimestikule. Puittaimedest leidus siin muuseas toomingat, kibu­vitsu ja magesõstart. Rohtsetest maikellukest, sini­lille, õites haisvat kure­reha, punast pusu­rohtu, mets-nõianõgest, saluheina ning lausa kõrgeid ruljate vartega mitme­õieseid kuutõverohtusid. Täitsa nagu Kassaris kogu see kompott, tõesõna! Kaarti vaadates selgus, et viibin oma reiside uues kõige põhjapoolsemas punktis. Polnud teps paha põhjapunkt, ühtlasi laialehise loodustüübi põhjapiir!
Õhtupoolik kostitas juba sootuks päiksesäraga. Mis uhke vaade avanes samas paadisadama kohal kummuvalt graniitkünkalt! Selja­taguse salumetsa sarapuud olid lausa tilkemiseni pähkleid täis ja aegajalt kukkus mõni sabinal alla. Siin kaljuserva kadastiku kohal sirgus üksik lopsakas vahtrapuu. Kaljul õitsesid hilistunud sinised kannikesed, ent kohe kõrval laiutas põhjamaine kukemarja­vaip.
Teispool kaljuraamis lahte paistis kaasik sarapuudega, vastas saarel jällegi ohtralt lehtpuid. Tumesäbarmeri, õhtupäiksekuld, merikotkas peakohal tiirutamas, taamal rühkimas valge praamitäpp Mandri-Soome suunas.
Siin tundsin taas selgesti, et Svekofennia kurrutus on tõesti ürgne mäestik, Euroopa vanim. Need veest tõusvad kivinõlvad, justkui edasi järgneks päris mäed… Aga ei järgne. Oma 1,6 miljardi aasta eest sai see mäestik valmis, sestpeale on kestnud kulutus, mis oma järjega on n-ö juurteni välja jõudnud. Imelik on mõelda, et ka meie Eesti all lasub sama mäestikuvundament, kuid see on jäänud sügavale sette­kivimite alla.
Õhtu edenedes joonistusid külmenevasse taevasse graafilised pilverüngad, täpselt kui Wiiralti tehtud. “Krii-krii-krii,” kostus ülelennul. Musträhn oli küllap koduteel.
Üksik jaht seisis vaikides ses lahes kai ääres. Miskipärast hakkas see kaljulahe vaade meenutama üht pilti kusagilt kaugelt teiselpool maakera, ühest Tšiili fjordist.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411