Teisipäev, märts 31, 2020
 

Viimane pidu üksikul Likholmi rannal

Tapio Vares | Hiiu Leht
Enklinget võiks võrrelda Ruhnuga, on vaid veidi väiksem. Saar on 6 kilomeetrit pikk ja valdavalt 2,5 kilomeetrit lai.
Läinud sajandi esimesel poolel asus peamine küla saare keskel, justnagu Ruhnulgi, kuid hilisem suvemajade buum on Enklingele, nagu üldse Soome randadele, tõsise märgi jätnud. Mitmel pool on majakesed vallutanud ühe ilusa kaljuranna teise järel, ent näiteks kirde- või lääne­rand on täiesti metsikuks jäänud. Paraku ei vii sinna vist ainsatki rada.
Üldse jäi mul valdav osa Enklingest avastamata. Keskendusin vaid saare lõunaosale, mis oma vulkaanilise päritoluga erineb muust saarest.
Rooniiduga pärjatud lahe­pära tagant punas kaks paadi­kuuri, misjärel taas kaljud üles kummusid. See on Likholm ja siingi peaks leiduma padi­laavasid. Kuid jäid ikkagi mul leidmata nood ringjoone­mustrilised kivimid. Pigem sattusid ikka ette tükikirjalised Kirjud Koerad ehk aglomeraadid. Ja igasugu muid roostekarva mustreid neil pruunika­toonilistel kaljudel.
Neeme taga ajas end püsti hulk tumedaid kivisambakesi, nende vahel hõbetamas astelpajupõõsas. Maikuus
Ahvenamaa lõunarandadel nägin seda, siin looduslikku liiki, tervete tihnikutena, nüüdsel septembrikuisel Saaristo­mere reisil jäi too põõsas ainsaks astelpajuleiuks.
Tagasi paadikuuride pool leidus üks pehmem lapike telgi jaoks. Jah, sel kaljude­maal on telgipaiga leidmisega teinekord tõsiseid raskusi!
See 10. september oli haruldane hilistunud suvepäev.
Üle mere Eestis viskas 26 soojakraadi, siin põhja pool püsis õhusoojus mõõdukam, ent ikkagi oli mõnus. Võis teha suve viimase ujumise ja istuda pärast soojaks köetud kaljul, jälgida lainte nilpsumist kivijoomele. Hägus hiilgav päike pildus oma kilde sillerdavale kitsale lahesiilule, mille vastas­küljel randus parajasti jaht.
Mõnus oli siin jah. Meri ja kaljud, kadakad ja männid, pihlad ja soome pihlakad puna­viljades. Kodune võsaraudrohi õilmitses kaljude vahel. Veider oli aga vaadata pisikesi kaljulombikesi, milles kasvamas kiduraid hundinuiasid, pärjaks hõbejat hirsstarna.
Kagus kerkis metsane Bockholm – veel üks saar, mis koosneb ürgvulkaanilistest kivimitest.
Näe, ja siinsamas edvistas suur kukehari oma hilistunud valkjaskreemikate õitega.
Jah, imeline soe ja sume päiksepäev oli see, mil Enklingele jõudsin.
“Viimane pidu enne sügist?” küsisin õhtul seal oma päevikus.
Kahjuks enamvähem nii oligi.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411