Reede, märts 13, 2020
 

Üks killuke tõelist metsa

Tapio Vares | Hiiu Leht
Meeleoja

Ei lohuta teps see, et mets kasvab tulevikus ju tagasi. Minuvanuse jaoks on need kadunud jäädavalt. Ja ärgu tuldagu seletama midagi raie pakilisest vajadusest! Mänd elab nii kaua, võiks ju lasta neil küpspuitu rohkem juurde tekkida. Jah, männikud saavad Nõmbal sellise raietempoga varsti otsa. Maantee ääres on veel mingi fassaad püsti, ent taga laiub kanarbikune lagedus kui kusagil Šotimaa nõmmel. Ja ikka uuristatakse jätkuvalt lagedust juurde. Suvi läbi huugas harvester seal külast läänes. Kui siis üle mitme kuu sattusin vanale metsateele
jalutama, naasin vihasena – nende lankide vahele ei lähe mina küll enam kõndima!
Kuid on üks imelik erand. Nõmbalt verstake läänes, Meeleojal. Siingi tungivad lagelangid ümberringi peale. Kuid see metsatükk on täiesti puutumata. Mingi Natura ala? Ehk hoitakse samune paik reservaadina alles? Ei julge taolist imet uskuda…
Sel tuulisel veebruaripäeval põikasin hetke ajel sellesse ojaorgu. Tundsin ühtäkki, et tuult pole, on soe. Mets on vaese mehe kasukas, eks ole. Siin tõepoolest veel on. Ei mingeid hõrendamisi ega n-ö hooldamisi. Kõrged puud kasvavad siin tihedasti koos, ikka kuused ja männid, sekka üks jäme lehis kah. Nõrgemad on püstijalal kuivanud.
Paiguti leidub pisikesi lagendikke, ojakaldaid palistavad samblased sanglepad, veerul sirutub valguse poole isegi üks tammepuu. Sammal ronib ka sarapuude tüvedel. Paiguti vedelevad maha langenud tüved risti-rästi, muist samblakasukaga kaetud, muist veel üsna värske koorega. Tõesti, nii harjumatu on selline vaatepilt! Samblad katavad maapindagi. Tavaliste seas jääb silma lehviksambla heledaid ladvakesi, on laane- ja salumetsade rauniku ilusamustrilisi vaipu ja roossambla rosette.
Suliseva oja kaldaveerudel haljendab laiuva sõnajala lehti, tükati rohetab salu­metsade sõrmtarna peenlehiseid puhmakesi. Varasemast mäletan, et see org on erinevatest sõnajalgadest õige rikas. Noh, laiuv ja ohtene ja metssõnajalg, veepiiril naistesõnajalad, ühtteist veel.
Varem oli see paik mu jaoks lihtsalt üks ilus metsa peitunud ojaorg. Nüüd on ta muutunud aga otsata väärtuslikuks. Hirm tuleb peale, mõeldes, et äkki lõpuks ründab harvester siiagi? Puidu- ehk rahanälg läheb pigem aina hullemaks. Näed, tihe uhke mets küll, aga mitmelt poolt paistab heledaid valguskilde – seal on lähedale trüginud lagelangid.
Peale seda põgusat PÄRIS metsas käiku tundus ümbritsev n-ö metsamaa õige armetu. Vahepeal kosutust saanud hing aga muutus taas raskeks.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411