Reede, märts 6, 2020
 

Neli pilti Maide lahkumisest

Ilmunud 27.augustil 2010

Eelmisel nädalal allkirjastas Hugo Maide oma Kärdla kodu müügilepingu, tegi ringsõidu endise Hiiu Kaluri sadamates, tellis viimased lestad Toivo Jõhvikult ja viskas viis pihku vanale sõbrale Pruuli Tiukale.
“Mul ei ole raha, et osta niipalju rummi, kui ostis omale Nelson, sellepärast lähen sünnikodule lähemale,” ütleb Kallaverest pärit Hugo Maide põhjuseks, miks talle 44 aastat kodusaareks olnud Hiiumaa nüüd maha tuleb jätta. Ja räägib lõuna ajal Kõrges­saare Viinaköögis loo, kuidas admiral Nelsonil olevat oma lahingutega pikitud mere­teedel alati kaasas olnud kaks vaati rummi – üks iseendale juhuks, kui ta merel surema peaks. Teine meremeestele, et need surnukeha ümbert rummi ära ei jooks ja ta ikka kodumulda jõuaks.
Mure hiidlaste pärast
Lihtne see minek ilmselgelt pole. Tegime Maidega eelmisel nädalal ringi peale Hiiumaa sadamatele. Endistele Hiiu Kaluri sadamatele. Tema sadamatele, mille saatus on olnud erinev. See oli hüvasti­jätt. “Olen hiidlaste hulgas olnud 1966. aastast, vahepeal olin 13 aastat ära. Hiidlased võtsid mind hästi vastu ja nad on tore rahvas, aga kerge­usklik ja heatahtlik – see maksab end valusalt kätte. Olen juba vana ja see mure hiidlaste pärast läheb suuremaks. Eestlastest on kahju, et nad on arengus soomlastest kaugel maas ja hiidlastest, et nad on nüüd saarlastest arengus maha jäänud. Ma ei taha ennast kiita, aga siis, kui me tegelesime kaugpüügiga, olime me saarlastest ees,” kinnitab Maide.
Hiiu Kaluri kolhoosi esimees olnud Maide mäletab neid ilusaid aegu – uhkeid spartakiaade ja kalapüüki Angoolas, Hiiu Kaluri abiellumist Kõrgessaare kalatööstusega ja tema enda abiellumist hiidlanna Leili Pärteliga. Pärast seda hakkas kõik ülesmäge minema. Kärdlasse kerkis Hiiu Kaluri kvartal, tehti tööd, vabal ajal isetegevust ja sporti, saare elanikkond kasvas ja siin elati jõukat elu. Hiiu Kaluris oli selleks ajaks töötajaid 1000 ümber: kalatöötlejaid 300, kalureid 500 ringis, neist välisvetes püüdis kala 300 meest seitsme laevaga.
1. pilt: Lehtma sadam
Jõuame Lehtma sadamasse. Teeme pilti. Maide seisab muulil ja tema selja taha jääb süvendaja, mis merepõhjast liiva välja kühveldab. Ta kahetseb, et sadama lõunamuul omal ajal ehitamata jäi. Kui Hiiu Kaluril oleks raha jätkunud sadama lõpuni ehitamiseks, ei täituks see liivaga ja polekski vaja raha kulutada süvendamisele.
Maide, üks selle sadama rajamise algatajaid, tõdeb: “Sadam on siiani sellisel tasemel nagu me ta siis [1985. aastal] valmis ehitasime.”
Ta meenutab, kuidas sadamale sobilikku kohta otsiti, kuidas algul selle rajamise vastugi oldi, kuidas kalurid ise sadamasse viiva tee jaoks trassi puudest lagedaks raiusid.
Ta näitab sadama kõrvale rajatud suurt kalatehase kulinaariatsehhi, kus nüüd “küpseb” plastmass, ja moodsat 1000-tonnist külmhoonet, mille ümber ja sees hoitakse ümbersulatamisele minevaid plastijäätmeid. “Kas tõesti see plastitehas peab olema siin, mere ääres?” küsib Maide justkui iseendalt.
Lehtma, mis Eesti taasiseseisvumise järel Hiiumaal esimesena tunnistati 1996. aastal rahvusvahelistele nõuetele vastavaks ja äratas suurt huvi laevaomanikest soomlaste hulgas, on nüüd turistide poolt sisuliselt hüljatud. Vaid puidulaevad tunnevad siin end koduselt. Külalistel pole, mille pärast tulla. Kuigi meri ise on sadama kõrvale rajanud suure­pärase liivaranna, puudub turistile vajalik infrastruktuur ja ilmselt ka huvi sadama arendamisega tegeleda.
2. pilt: Kõrgessaare sadam
Jõuame kunagi Hiiu Kalurile kuulunud Kõrgessaare sadamasse, kus Tõnu Romandi lapib parajasti kuuris võrku ja lestakuningas Toivo Jõhvik seisab niisama auto najal. Tuult on liialt ja merele ei saa, aga lestatellimuse võtavad kala­mehed Maidelt vastu küll.
Maide lahkumisplaan tuleb meestele suure üllatusena: “Ära räägi, lähedki ära?”
Kalameestele tunnistab Maide, et kuigi eesmärk on selge, pole lahkuda lihtne. “Vanajumal ka kiusab, ei lase minna,” ütleb vana mees ja naerab niisuguse häälega, nagu rebeneks kuskil midagi. Just tänavune suvi oli nii ilus, et Maide pere koduaia muru haljendas terve suve ja ploomi­puud täitusid esmakordselt rikkalikult viljadega.
Maide ütleb, et teine mure on koeraga – too tuleb nüüd loomapsühholoogi juurde viia ja õpetada vait olema. Kus sa seal linnakorteris haugud! Roki aga on lihtne maapoiss ja harjunud vareste peale kisa tõstma, nii et ei saa see ümberõppimine temagi jaoks lihtne olema.
Maidet rõõmustab, et Kõrges­saare sadamat arendab nüüd ettevõtja Priit Post: “See on õige tegu. Post on Hiiumaa inimene ja teeb seda südamega.”
Maide märkab, et lagunenud sadamasilla ots on juba korda tehtud ja väravas seisab vastvalminud ilus, kuigi pealtnäha täiesti tühi hoone, Leaderi toetussilt otsaees.
Omal ajal sobis see sadam ja siinne kalavastuvõtupunkt kalakombinaadile merest kala toomiseks imehästi.
“1956. aastal toodeti siin, Viskoosas, esimene konserv ja viimane 2007. aasta naiste­päeval. Naised pesid end puhtaks ja enam neil kalalõhna juures ei ole – see on ajalugu,” tõdeb Maide.
Kõnnime uue omaniku poolt varemeteks lõhutud Kõrgessaare kalatööstuse müüride vahel ja teeme pilti. “Selle pildi jaoks tuleks teha nutunägu, aga hoopis naerma ajab,” ütleb Maide. “Oliver Kruuda hakkas suure suuga peale, aga nüüd müüs Kalevi ka maha. Müüs maha meie, Eesti ettevõtte, mis on 1806. aastast olnud – peab seda siis maha müüma?” küsib ta ja vastab ise: “Kui odavalt on ettevõte saadud, siis peaks tootmist edasi viima, aga mitte maha müüma kellelegi.”
Jah, eestlased pole harjunud peremehed olema, nõustub ta.
3. pilt: Sõru sadam
Sõru sadam, kunagine Hiiu Kaluri paadisadam ja kalavastuvõtupunkt on koht, mis Maidel näo naerule veab ja südame soojaks teeb. “Sõru sadam on kujukas näide – võrdle nüüd Lehtmat ja võrdle Sõrut – see on euroopalik sadam. Siin on peremeheks Saarte Liinid ja mul on ääretult kahju, et Saarte Liinidel ei ole Lehtma sadamat,” tõdeb Maide.
Lahkume ilusasti korras Sõru sadamast ja läheme külla Maide kauaaegsele kolleegile, nüüd pensionil kalurile Theodor Pruulile ehk koduselt Pruuli Tiukale.
“Nüüd Tiuka, on sedasi, et 23. augustil ma ametlikult lahkun Hiiumaa pinnalt,” teatab Maide.
“Vaata, elu on niuke, et sinna midagi teha ei saa. Ma ütlen sedaviisi, et Uugu on iidlastele nii palju ead teind, et neid tänusõnu ma ei leia praegu ülesse, mis talle oleks vaja öelda olevat. Need peaks olema väga head sõnad. Üks tütarlaps oli poisi kaelas kinni old ja ütlend nii, et ole kallis, ütle moole üks magus sõna. See mõtlend ja vaadand ja üteld “sahariin”,” räägib Tiuka, enne kui me Maide terviseks rummiklaasid kokku lööme.
“Kui on sarnased külalised, siis ei saa ju teisiti, kui jälle, peab sarnase karbi välja tooma – lugu on niimoodi, et mine tea, millal me jälle kohtume,” teatab Tiuka ja toob lauale ühe oma viimastest angerjakonservidest.
Ka tema tõdeb, et ilusamad ajad on möödas – kord sai ta kagutuule ja “rumala, vihmase” ilmaga oma mõrrast 86 angerjat, tuttav kalur tänavu vaid kaks tükki.
“Küsivad mo käest, kudas su tervis on. Ma ütlen, et ma ei ole ennem nii vana olnd, jälle, 89 aastat vana. Mai teagit kuda selle mehe tervis peab olema. Aga ikka-ikka-ikka, vanadus murrab sisse. Ja eks ta ole see viga ka, et jälle, ma pole rohkem merel käind kui ainult 72 aastat. Noh, ja sa tead jo küll, mis seal kalapaadis on jalgade peal need asjad ja värgid, nii et,” räägib Tiuka.
Hugo lööb aastad kokku ja leiab, et temal saab tuleval aastal 70 aastat sellest, kui esimest korda koos emaga lestavõrgule läks.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411