Reede, märts 27, 2020
 

Kodusest õppimisest meie pere pilgu läbi

ANU TAMMEARU
Ma tegelikult ei ole naiivne. Olen ise õpetajana alati teadnud, et kõige vähem eelistan ma oma õpiruumis näha/juhendada omaenda lapsi. Neilt justkui eeldad alati natuke rohkem – et sina MINU lapsena ometi peaksid ju oskama. Ja nii olen nendega kärsitum, eeldan neilt alati kraadi võrra rohkem. Ehk kui vaatan siin ümbritsevate lapsevanemate kogemusi, siis kõik on alustanud justkui suure entusiasmiga – et mis see siis ära ei ole?
Vähemalt ei loonud ma endale ette illusioone.
Internet sai esimesel koduõppe nädalal kõikvõimalikes keeltes igasuguseid nalja­meeme ja -videosid täis. Teemal, kui õudne on koduõpe ja kuidas lastega on keeruline toime tulla. Mainin siinkohal ära, et tulen küll toime. Ikka tulen. Küsimus on pigem selles, KUIDAS.
Arvan, et kõige enam tegi mu meelele tuska korduvalt nähtud ninakat laadi kommentaarid, et noh, lapsevanemad, enam te ei kipu õpetajaid õpetama? Või et nüüd teate ise, mis tunne on. Ma päriselt ei tea, kes neid kommentaare tootsid ja ausalt ei huvita ka. Aga.
Isegi, kui olen ise õpetaja ja võin tulla mängeldes toime 26 lapsega tantsusaalis, sõltumata grupi vanusest, siis ei ole ma matemaatika-, eesti keele-, inglise keele-, kehalise-, vene keele-, bioloogia-, inimese­õpetuse-, kunsti-, käsitöö-, muusika-, loodusõpetuse-, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ja ei ole nende ainete metoodikat ülikoolis viis aastat õppides omandanud. Aga just see, kõigiaineteõpetaja, ma täna olen. Ja seda kõike ühel ajal kombineeritult kolm ainet korraga. Kolm last kolmes kooliastmes annab selleks suurepärase võimaluse. Jääb üle ainult koroonaviiruse ajastusoskust tänada, sest 9. klassi füüsika ja keemiaga ma enam toime ei tuleks.
Ja samal ajal endale ma siiski hinnaalandust ka teha ei saa. Ehk oma tööd tuleb ära teha.
Üldiselt näeb meie päev välja nii. Lasen neil täna rahulikult kuni 9ni magada. Või umbes sinna kanti. Sest see on aeg, millal teen kiirkorras oma tööd. Siis hommikusöök – sest ilma selleta mu lapsed päeva ei alusta. Ja siis tsirkus. Võta oma kooliasjad. Võta Oma Kooliasjad. VÕTA OMA KOOLI­ASJAD. Ja kui siis nõutu “a mul on päriselt poogen” näoga teismeline küsib, a miks sa karjud? saan ise ka aru, et jabur on. Ja täiesti ebapedagoogiline. Ja üldse kõikide tänaste lapsekasvatusteooriate ja isiklike väärtustega vastu käiv. Aga ennast ühelt maalt kontrollida ka ei jaksa.
Õnneks nad tegelikult, kui olen nende telefonid surma ähvardusel (loe: lülitan interneti terveks õhtuks välja) kätte saanud, ühel kaunil hetkel need kooliasjad ka võtavad. Ja siis on meie suhteliselt suur koolisöögilaud täis arvuteid, vihikuid, õpikuid, pinaleid ja muud kraami, milles orienteerumine on neil endalgi keeruline (ise olin loll, et kõigile õpikutele veel sarnased paberid ka ümber panin).
Meie perel on võimalus, et iga laps saabki oma arvuti (panime suure venna loal ka tema oma pätsu), ja mina võiksin justkui siis ka veel ise tööd teha. (See viimane suures osas päeva kestel väga hästi välja ei tule, aga ausalt, hea ülemus, teen oma parima…) Nii et suuresti nad vähemalt jälgivad oma õppimise järge ise.
Aga siis hakkab päeva see osa, kus ma muteerun kõigi­ainete õpetajaks. Õpin ära uued õpisüsteemid 4. klassi matemaatikas. Lendlevalt teen loodusõpetuse katseid
1. klassis. Tuletan meelde vene keele grammatika­reegleid 7. klassis. Loen dialooge 1. klas­siga eesti keeles. Jätan meelde kudede ehituse loodus­õpetuse 4. klassis. Isegi raku ehituse olemuse saan uuesti selgeks 7. klassi bioloogia käigus. Juhendan akvarellide kasutamise metoodikat
1. klassis ja segan guaššvärve kokku neljandas. Lisaks veedame ühiseid muusikatunde, laulan lastega Lotte laule ja tantsin neile Põhjamaa saatel. Püüdlikult käime tunni jagu iga päev väljas ka… Kardan, et kui ma peaks jõudma 7. klassi matemaatika uue osani, siis istun öösel enne ja õpin endale selle selgeks. Lihtsalt selleks, et oskaks oma last aidata… Ja iga päeva lõpuks annan tagasisidet õpetajale, kuidas ma täna õpetaja rolliga toime tulin. Aih. Ei. Kuidas lapsel koolis läheb… (andke andeks, kui ma enam iga päev pikki ja seletavaid kokkuvõtteid teha ei jõua).
Ja korrektselt kolm korda päevas süüa saavad mu lapsed ka. Ehk koolikoka rolliga tulen ka veel toime. Sest nii peab. Lisaks oleme võtnud veel reegli, et iga päev peaksid need jõmmid ka lugema. Lihtsalt lugemise pärast. Varusime selleks tarbeks ka suurema kuhja raamatuid koju, millest läbi närimine on tegelikkuses alles algusjärgus.
Igapäevane tagasiside õpetajale. Et mis see siis ära ei ole? Ega olegi. Aga näiteks ühe pildi saatmine näeb välja nii: Telefoniga vihiku­lehest pilt. Kuna mu telefonis on seadistatud töö tarbeks piltide mahud keskmisest suuremaks, siis e-õppe keskkond seda vastu ei võta.
Seega on mul kaks varianti. a) Iga pilt arvutis füüsiliselt väiksemaks teha või b) saadan endale Messengeri, laen uuesti alla ja siis saadan Stuudiumisse. Kasutan seda Messengeri saatmise varianti. Tundub kiirem.
Nii et tänase seisuga on mu telefon täis vihikulehtede pilte kahes suuruses. Võiks ju siis pildi seaded väiksemaks keerata? Aga nüüd siis valik – kas seadeid telefonis kogu aeg vastavalt vajadusele üles-alla sättida või teha see veider pildisaatmise jada. Ja siis on kuidagi eriti kohmetu lugeda tagasiside küsitlusest küsimust, et kas sa said ikka aru, kuhu tuleb töö pilt saata – Facebooki, e-kirjana või Stuudiumisse. Sain küll. Ausalt sain. Aga kõiki faile ei kannata Stuudiumisse saata, nii et anna andeks, hea õpetaja, et olen risustanud mõnel hetkel Su postkasti või Messengeri… Enam ei tee.
Õnneks ei ole praeguse seisuga meie õpetajad ka pannud ette kellaajalisi tärmineid a la olgu tehtud kell 12.30–13.30. Sest ma ei usu, et ma siis enam toime tuleks…
Tegelikult ma ei kurda. Ausalt. Mu töö saab tehtud ja lapsed saavad kogu selle tsirkuse peale õpetajalt kiitvaid sõnu, et on kõik oma üles­anded õigeaegselt ära teinud. Ainult et… ootan igatsusega õhtutunde, kui ma olen nad tavapärasel ajal hiljemalt kell 21.30 voodisse suunanud. Sest siis ma saan nüri näoga tobedaid seriaale vaadata. Ah, et kuidas koroonaviirusel maailmas, Eestis ja Hiiumaal läheb? Ei tea. Pole olnud mahti uurida…
Anu Tammaru

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411