Teisipäev, märts 31, 2020
 

Kallistamist saab asendada heade sõnadega

Pixaby
Selle lihtsa ja samas mõtlemapaneva soovituse andis praegusel soovitusterohkel ajal üks naine, kes palus leheveergudel oma õige nime asemel kasutada nime Helvi. Kuidas tal läheb kriisi ajal ja mis mõtteid oli ta nõus lehelugejatega jagama?
Helvi elab ja töötab Hiiumaal, on siin sündinud ja leidnud endale elukaaslasekski sünnilt hiidlase. Oma igapäevase töö kohta ütles ta, et ükskõik kui suured raskused ette tulevad, põllule peab ta ikka minema. Nende pere on aastaid tegutsenud loomakasvatuse alal ja nüüd, kui lapsed on täiskasvanud ning oma elu peal, teevad kogu töö ära abikaasad kahekesi. Võõrtöölisi ei ole nad kunagi kasutanud ja naise arvates ongi see suurfarmide, mitte väikeettevõtjate teema.
“Põllumajandus on selline valdkond, et seal ei loe, kas on see “krono” või mis iganes kriis ning mõtled, et nüüd lasen lahti või lõpetan ära. See ei käi nii. Laut on loomi täis, kõik tahavad toimetamist, kõik asjad tahavad tegemist. Loomad on ju minu hoole all. Kuhu sa need loomad paned? Tapamajja ei taha neid ju saata. Ja ütlen ausalt – me oleme neid kriise igasuguseid näinud. See lihtsalt on. Tuleb jälle kohaneda, jälle nuputada ja mõelda ning edasi minna,” rääkis ta oma rahulikul moel.
Helvi tõi võrdluseks kaupluse­müüja või kontoriametniku elu, kellel on tema arvates palju raskem, sest nende töö üle otsustavad teised ning kui juhatajal tööd pole enam anda, tulebki minna töötukassa järjekorda.
Mis puudutab laenusid, siis nende koha pealt oli elukogenud naine ettevaatlik, öeldes: “Kõik need laenud-värgid-särgid – need tuleb ju kõik tagasi maksta ja selle eest ei pääse, isegi kui tagasimaksmise tähtaegu pikendatakse ja saad maksepuhkust natukene.”
Rohkem kannatlikkust
Kriisi algust meenutades ütles Helvi, et seda oli raske omaks võtta ja olukorraga harjumine võttis tal aega. “Võib-olla see on inim­loomuses, et hakkad piirangule vastu. Sa ei hakka analüüsima, vaid lihtsalt ütled, et ei taha. Aga tegelikult pärast saad aru, et on vaja. Võtab aega, et seda koluda,” oli ta avameelne.
Olukorra tõsidusele hakkas ta mõtlema siis, kui sai ühel hetkel aru, et ohustatud on tema enda lähedased ja sõbrad. Just nende peale mõeldes on ta valmis ebamugavate piirangutega leppima. “Tegelikult on selleks vaja lihtsalt natuke rohkem kannatlikkust,” tegi ta järelduse.
Paksu nahka ei kasvata
Helvi rääkis, et ta on saanud haiget oma arvamuse väljaütlemise pärast ja on seepärast õppinud end taha­plaanile hoidma. Enda sõnul on ta mõistnud, et tal ei ole nii paksu nahka, et reaktsiooni, mis kerkib üles mõne väljaütlemise peale, taluda.
“Näen, et ma ei ole sugugi ainus, kes ei taha end lasta materdada selle eest, et mõne asja kohta kellestki erinevalt arvan,” ütles ta. Ja lisas siis oma salamõtte, et võib-olla kriis, mida praegu läbi teeme, muudab seda suhtumist.
Mis on väärtuslik
Naine tunnistas, et ta kardab oma lähedaste pärast – see kalduvus oli tal varemgi – kuid samas on ta kriisi ajal veelgi enam aru saanud, kui tähtsal kohal tema elus on ta pere, kelle hulka ta loeb ka enda ja abikaasa õed-vennad ning nende pered. Kui muremõtted kipuvad peale tulema, siis on ta leevendust saanud oma eemalviibivatele kallitele helistades või Skype`i teel juttu rääkides. “Tihti piisab sellestki, kui kuulen ühe lause – kõik on hästi,” ütles ta.
Oma külast ja kogukonnast eraldi elamist ei kujuta Helvi ette. Siiski on talle mõistatuseks, miks mõnikord paistab, nagu kogukonnaliikmed justkui peidavad üksteisest hoolimise mitme kihi alla peitu.
“Olen hakanud eemale hoidma inimestest, kes oma valu tõttu hammustavad teisi. Võib-olla neil saab siis kergem, aga omavahelisi suhteid see küll ei paranda ning kogukonda ei tugevda,” rääkis ta enda jaoks raskest teemast ja ütles välja oma veendumuse, et kui me üksteisest hoolimist välja näitame, siis see ei alanda kedagi ning seda tugevamad oleme.
Ta tõi välja ka erinevuse põlvkondade vahel, märkides, et kui vanem põlvkond näitab üksteisest hoolimist ja oma tundeid välja harva ja keskealised suhtuvad ettevaatlikkusega, sest on selle oma lapsepõlvest ja noorusajast kaasa saanud, siis noorem põlvkond on avatud ja on õpetanud oma vanemaid ja vanavanemaid kallistama.
Kallistamise asemel sõnad
Helvi arvates seisab kriisi tingimustes meil jälle ees ümberorienteerumise aeg, et õppida kallistamise asemel toetama üksteist hea sõnaga ja leidma veel uusi vorme, kuidas oma toetust ja poolehoidu väljendada. Sõnu on võib-olla raskem ritta panna kui kallistada, avaldas ta kahtlust. Samas märkis ta, et oli alles hiljaaegu olukorras, kus õigeid sõnu lihtsalt polnud ja siis oli vaikus kõige kõnekam.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411