Reede, märts 6, 2020
 

Ikka jälle suvetuulisele Pöörna säärele

Tapio Vares | Hiiu Leht
Ei suutnud ma sel teiselgi Abruka õhtul vastu panna kiusatusele minna Pöörna säärele. Ettekäändeks sobis seal lähistel kasvava niidu-asparherne otsimine.
Kruusatee kulges põhjasuunda. Näed sa, koera-pöörirohtu siingi! Mitu taime, ent siin lagedal juba koltunud ja üldse mitte nii suurekasvulised kopsakad “palmid” nagu neid Metsapõllul sai nähtud.
Siinkandis kannab üks kinnistu Kuusiku nime. Ja tõepoolest, kuuski paistabki. Peagi lausa terve kuusemets, nii sootuks erinev muust valdavalt lehtpuisest Abrukast. Tõsi ta on, et kahesaja aasta eest kasvas praeguse salulehtmetsa asemel põhiliselt kuusik. Praegu ei kujuta seda üldse ettegi. Arvatakse, et inimese vahelesegamiseta saavutaks praeguses laia­lehises metsas aja jooksul taas ülekaalu kuused. Teisalt, kui kliima soojenemine jätkub, siis ehk ka mitte.
Igatahes 2003. aastal nimetasin ma selle Abruka loodeserval asuva puistu lookuusikuks. See näeb tõesti välja kidur ja rässakas. Samas justkui pildike kusagilt metsatundrast.
Kuusikust Pöörna poole levib kadakaigerikega karja­maa. Siin see niidu-aspar­hernes kasvavatki. Otsisin küll, ent leidmata ta jäi. Kuid see-eest oli roosaka graniitkalju külje all tore punt särav­roosade õienuppudega lina­lehist maasappi. Seejärel tuli randkamarast, edasi juba pisi-pisikesi väikseid maasappe. Kohe hästi palju. Miskipärast mulle väga meeldivad igasugu emajuurelised, kuhu kuuluvad ka maasapid.
Järgnes hanijalahõbejas nätsikrand ümarate rändkividega veepiiril ning juba ka Pöörna säär. Praeguses õhtupäikeses oli see värvilise lillemuru, kivirahnude ja üksikute kadakatega paik keset vett lausa liiga ilus. Kuis saab üks maatükk küll nõnda täiuslik välja paista? Kahjuks on paljudest kadakatest järel vaid kännud, uusi kadakaid peale ei tärka. Väheks kipub siin neid jääma.
Kõndisin peagu neeme otsa välja. Ikka muru ja rahnud, sekka paljastuvas kruusas sinakasheledat liiv-vares­kaera. Ja hirmus palju ohakaid end iseteadvalt üles turritamas. Nojah, ohakaid kariloomad ju ei söö. Säbar-tumesinine meri lainetas tõtlikult rannakruusale ja -liivale. Abruka plaaž!
Vahepeal neem peagu katkeb, et siis aga taas rahnulise-kivilisena kosuda. Päris tippu ma ei läinud. Lase linnud olla seal omaette rahus.
Jäin pikaks sinna keset suve­tuulist linnuhäälset avarust. Mitte iga päev ei pääse ma sellise meremaastiku keskele.
Loojangupäike peegeldus üle vee lendava haigru alt. Justnagu mingi viirastuslik ürglind näis too… Abruka on muuseas ka suure haigrutekoloonia koduks.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411