Reede, veebruar 21, 2020
 

Tagasi Pöörna säärel

Tapio Vares | Hiiu Leht
Peale 16 aastat jõudsin taas Pöörna säärele – mu päevik aitas meelde tuletada, milline pilt avanes seal siis ja milline mullu suvel.
2003. aasta septembris kirjutasin ma oma kõige esimesel Abruka õhtul päevikusse nõnda: “Läänerand on roone, põhja pool aga vaimustavad lambakarjamaad, nagu pildike 1930ndaist. Seal oli järve­lompe ja ojasarnaseid niresid, oli soolakuid punase soola­rohuga ja tohutu graniidi­segadik vees. Eriti uhke Pöörna säär, kus kõrgendikul eht English muru, pügatud kadakaskulptuurid ning mitmel pool “kivilambad” – rahnud nagu mingid igas poosis tardunud suured ürglambad. Tipus karile jooksnud täies uhkuses traaler. Samas idarannal leidsime vist ühe parima Abruka ranna – lained jooksevad siin klibujoomele.”
Nüüd, kuusteist aastat hiljem, mullusel juuli õhtul olin taas teel Pöörna säärele. Eheduse huvides kasutan nüüdki päevikulehekülgi: “7 pm istun Pöörna säärel, mis on mu lemmikkoht Abrukal. Rand on selle 16 aasta jooksul muutunud. Ka siit põhjarannas lääne poole kulgev rannaniit ei ole enam nii madalmurune, ehkki karjatamine käib. Kuid nüüd on siin peal veised, kunagisest suurest lambakarjast on alles vaid viimane kübeke.
Säärel õitseb lillemuru, mis rohkete lammaste puhul vast nii õiekirjaline poleks. Siin kollendab hobumadar ja roosatab kassiristik, roomava marana kuldsed litrid ja nurmnelki ning liivateed. Kadakad on vanemaks saanud, neid on vähemaks jäänud, pole enam pügatud skulptuure. Need mõned säilinud kadakad on aga ikkagi väga pilkupüüdvad, koos kivirahnudega. Kivid on siin kuidagi õieli ja poolrippu, nagu jaapani aias.
Samblikuhallidel turjadel paljastub roosat ja punakat graniidipinda, natuke ka triibulist gneissi. Üks rahn veepiiril on aga sootuks erinev: mustjas, isegi veidi rohekas, mõned paralleelsed lõhesoonekesed iga kolme tolli järel, tükati pind krobeline. Vulkaaniline diabaas see vist siiski pole, küllap aluseline süvamoondekivim amfiboliit. Ju ta pärineb kusagilt Saaristomerest, seal leiab meresaartel terveid mustjaid amfiboliitkaljuahelikke.
Sääre kagurand on kahjuks üsna kõntsane, siiski paljastub ka lubjakat kruusa. Lained limpsivad rannakive. Ikkagi üks Abruka kõige parem rand! Räuskavad linnud õhus, tinasel säbarveel valgeid luiki. Kõikjal vee taga jääb silma maa, hästi eristuvad Kuressaare lossitornid. Vaid ees kagukaares saavad vesi ja taevas silmapiiril kokku.
Lõoke siriseb kajakate ja tiirude lärmi sekka. Tuul kohab küpress-kadaka võras. Jahe hakkab. Mulluse troopilise kevade-suvega võrreldes on nüüd justkui vilu Fääride suvi.
Üks väga eksinud moega lammas tuli. Teeb muudkui mää ja vahib ning vahib mind aina see valge villakogu seal hallide rahnude taustal. Nagu vaim kadunud lambarohkest ajast. Lõpuks ta lahkub, seal kusagil peaks olema ta teised vähesed kaaslased.
2003. aasta septembris vedeles siinsamas säärerannas vrakk, nimi oli vist sel Pigilind. Paar aastat varem olid Andrus ja ta paariline sunnitud selle maasse ajama. Olnud viljakoormaga teel Ruhnu, kui asi hullusti lekkima hakkas ja sõit siin otsa sai.
Oh, need kuueteistkümne aasta tagused jutud… Mitu Abruka lugu rääkis mulle hiljem Sohvi ja need said ka Hiiu Lehe sisse pandud. Oleks huvitav uuesti üle lugeda, aga otsi neid seal paksudest vanadest paberipakkidest taga…”

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411