Reede, veebruar 28, 2020
 

Endel Lepisto teenetemärgist ja teenetest

Harda Roosna | Hiiu Leht
Värske maakonna teenetemärgi kavaler Endel Lepisto (75) on läbi elu olnud uskumatult tegus. Teenete­märgi saamiseks esitamise avaldusest selgub, et ta on olnud kolhoosiesimees, maavolikogu esimees, koolijuht, haigla majandusjuht, ajaloo uurija ja raamatute koostaja…
Lepisto ise kogu seda au endale ei võta: “Asjad on enamjaolt niisugused, et neid ei saa üksi teha – teised on ikka ka mängus.”
Abikaasa Leilit, kellega märtsis saab täis 49 kooseluaastat, aga nimetab ta oma suureks tagalaks: “Tänu temale ma kõiki neid asju teha saan.”
Ja veel on Endel kolme lapse isa, nelja lapselapse vanaisa ja kolme lapselapselapse vanavanaisa.
Viiesena mandrile
Endel sündis Suuremõisa külje all asuvas Valipe külas. Aastanumber oli 1949 ja pesa­muna Endel viie aastane, kui ta ema Wilhelmine oktoobrikuu algul kolme lapsega oma mehe Emiljani juurde mandrile kolis. Kolhoos oli lõpuks andnud paberi, et pere tohib olude sunnil Tallinnas töötavale isale järele minna. Kõik suved veetis Endel vanaema ja tädide juures Vahtrepa külas.
Endli juured on väga sügaval Hiiumaa ajaloos. Hea sõber Andres Pisa aitas isapoolse suguvõsa uurimisega välja jõuda aastasse 1635. Edasi peaks minema juba Rootsimaa arhiividesse asju uurima.
Endli isapoolne suguvõsa on kogu selle aja olnud üsna paikne ja elanud piirkonnas Heltermaast Kuri külani – Hellamaal, Pulistes, Värssus. Endli emapoolne suguvõsa aga on pärit Käina poolt – Nasva, Luguse kandist.
Lepisto nimi saadi samanimeliselt külalt, kuhu üks tema esiisadest läks aastal 1755 koduväiks. Viie-kuue suitsuga Lepistu küla asus tollal praeguse Soonlepa küla maadel.
Kui Endel 1967. aastal, täpselt jõululaupäeva hommikul tuli tagasi Vene sõjaväest, oleks ta tagasi saanud oma endise töökoha, kust ta sõjaväkke võeti. “Aga siis oleks lahti lastud mees, kes seal töötas ja ma ei tahtnud seda,” selgitab ta.
Enne sõjaväge töötas ta kaks aastat helioperaatorina Draamateatris, kuhu suunati juba polütehnikumis õppimise ajal. “Kõik need vanad ja kuulsad näitlejad, kellest nüüd räägitakse kui legendidest, olen ma isiklikult ära näinud,” ütleb Lepisto. Ja kirjeldab 1964. aastal tehtud pilti, kus peal nii näitlejad kui tehnilised töötajad. Esireas tolleaegsed korüfeed nagu Aino Talvi, Lisl Lindau… “Hea sõber Tõnu Aav, kes tollal oli alles noor näitleja, lahkus hiljuti meie hulgast. Tolle aja noortest näitlejatest on draama­teatrisse tööle jäänud vaid kaks tüdrukut, Ita Ever ja Ester Pajusoo.”
Raadiotehniku diplomiga noormees kauaks tööta ei jäänud – Tombi kultuuri­palees tegi ta mõnda aega heli rahva­tantsuansamblile Kulla­ketrajad.
Kuna emal-isal oli väike korter ja vanem vend elas oma perega ka seal, Tallinnas aga polnud lootustki korterit saada, läks Endel Kehtna näidissovhoosi energeetikuks. Sealt leidis ta oma tulevase abikaasa. “Töötasime koos ja sai pere loodud. Suviti käisin ikka Hiiumaal, aga naine ei saanud tulla – ikka oli midagi ees ja poeg oli väike ja naine temaga kodus,” meenutab Endel.
Töökohti muudkui pakuti
1972. aasta suvel siis lõpuks tuldi koos. Veoautoga. Jõuti kohale öösel pimedas. Telgiti Kassaris kadakate vahel. “Kui hommikul ärkasime, siis naine ütles, et tema nüüd siia jääb.” Tütar sündis 1973. aastal veel Viljandimaal, aga sama aasta suvel tegi tollane EPT juhataja Eduard Säremat Endlile pakkumise: Mis sa seal mandril oled, tule ära Hiiumaale. Anname korteri ka. Säremat pidas lubadust, noor pere sai korteri ja Endel asus tööle.
Niikauaks, kuni Tõnu Otsason ta enda juurde Rahu Eest kolhoosi appi kutsus. 1978. aastal pandi ta juba sama kolhoosi esimeheks.
1983. aasta sügisel, kui Endel oli Tartus Eesti põllu­majanduse akadeemias täienduskursustel, tuli poole kursuse pealt parteikomiteest dekanaati kõva käsk – homme õhtuks olgu tagasi saarel! “Käsk on käsk – sõitsin koju ja öeldi, et homme hommikust hakkad Hiiumaa agrotööstuskoondise esimeheks!” Sellest päevast allusid Lepistole kõik saare põllumajandusmajandid ja otseseks ülemuseks oli algul Tõnu Puusepp, siis Tarmo Mänd.
Maavolikogu käivitamine
Selles ametis oli ta 1989. aasta sügiseni, kui ajad hakkasid muutuma. See oli aeg, kui arvati, et Eestis minnakse üle kahetasandilisele omavalitsusele ja anti luba maavolikogude moodustamiseks. Hiiumaal toimusid üleüldised valimised ja maavolikogusse valiti 33 saadikut. “Väga vahva ja värvikas seltskond oli, aga kogu asjaajamine ja kõik tuli leiutada nullist peale. Maa­volikogu tuli kokku, valis mind esimeheks ja Jüri Lauter sai minu asetäitjaks. Parteikomiteest anti kaks kabinetti, kaks koma viis töökohta ja ülesanne – käivitada töö… Mul oli paljas laud, kaks lehte valget paberit ja pastapliiats. See oli kõik. Kantselei­tööle tuli appi Tamara Alango, sekretäriks Mai…, tehnilisi töid aitas teha Enn Randmaa. Siis tuligi hakata leiutama, kuidas koosolekuid pidada, kuidas protokollida… Ma ei olnud kunagi enne nii­sugusesse situatsiooni sattunud – maakondliku organisatsiooni käivitamine nullist.”
Üks, mis maavolikogu ära teha jõudis – valis 26 konkursile saadetud kavandi seast Hiiumaa vapi, mis kasutuses siiani.
“Eks hiljem, kui saadi aru, et andes nii suure võimu maakondadesse, läheb riigi käest väga palju võimu ära,” ütleb Lepisto. Ja juba 1991. aasta algul langetati otsus, et maavolikogud tuleb likvideerida. Veidi enne seda tulid Lepisto juurde Rahu Eest kolhoosi pea­spetsialistid, kes kutsusid ta tagasi esimeheks. Seekord aga mitte kolhoosi edasi arendama, vaid n-ö maha matma. Tulevik oli lahtine ja keegi ei teadnud täpselt, mis saama hakkab. Nii jäi Lauter maavolikogu lõpetamist ootama ja Lepisto läks kolhoosi lõpetama.
Nimekirjas neljas
Vahepeal oli 1991. aasta augusti­putš. Putši ajal oli Hiiumaalt äraviidavate nimekirjas kaheksa nime, Endel Lepisto, nagu ta ise ütleb, auväärsel neljandal kohal. Läänemaalt äraviidavate kogumiskohaks oli määratud Ungru lennuväli Haapsalus. Ta teab ka, et nimekirja aitas kokku panna Hiiumaa inimene, kes nüüdseks surnud. 1992. aasta algul said nad Läänemaalt teada ka selle inimese nime, kes pidi jääma nõukogude võimu esindajaks Hiiumaal. Kaheksakesi lepiti tookord kokku, et seda nime neist keegi kunagi välja ei ütle.
Jõudis kätte kolhooside lõpetamise aeg – 1993. aasta 30. märtsi õhtul tegi Endel käskkirja ja laskis töölt lahti kõik kolhoosi töötajad, välja arvatud pearaamatupidaja Asta Kopli. Kolhoosi pitsati ja pearaamatu viis ta Kärdlasse panka ja sulges seal arve, jättes ainult arve sissemaksete jaoks. Kogu asjaajamise andis ta üle reformikomisjonile, mille eesotsas oli hilisem Kärdla linnapea Anton Kaljula.
Nüüd puhkan!
“Hea tunne oli – mõtlesin, et nüüd ma puhkan – ma polnud nii palju aastaid puhanud. Kuu aega sain vist kodus olla, kui helistab Suuremõisast hea sõber Tiit Tammaru. Olin Putkaste sovhoostehnikumis olnud igal kevadel riikliku eksamikomisjoni esimees ja tundsin neid hästi. Tiit ütleb, et tead, ma olen nüüd poolteist aastat direktori kohuseid täitnud – mina ei taha seda teha, mulle ei meeldi see töö, ma tahan ainult õppetööga tegeleda. Tiidul oli juba avaldus sisse antud ja ministeerium kuulutas välja konkursi. Saatsin avalduse ja ühel ajal kutsuti mind põllumajandusministeeriumi. Minister Jaan Leetsar ütles, et kaks avaldust oli, konkursikomisjon valis sinu ja homme hommikul lähed Suuremõisa põllumajandus­tehnikumi direktoriks
Sellesse ametisse jäi Lepisto 15 aastaks ning nagu öeldakse teenetemärgi esitus­kirjas – selle ajaga muutis ta tehnikumi igati kaasaegseks ametikooliks.
“See oli siilile ka selge, et peale põllumajandusreformi nende erialadega kaugele ei jõua – nii palju neid ei ole vaja – ja siis oli vaja teha midagi uut. Tegime siis uued õppekavad – rahvuslik käsitöö, aiandus, kalur-laevajuht, kodundus… Põllumajandusministeerium väga soosis seda arendust ja neid muutusi.”
2000. aasta sügisest läksid koolid haridusministeeriumi alla ja 2008. aastal läks Lepisto koolijuhi kohalt. Sellest hoolimata jälgib ta praeguse Hiiumaa ametikooli käekäiku ja tal on kooli arengute üle väga hea meel. Üks, mida ta siiski veel sooviks, et üheksanda klassi lõpetanud noor saaks ametikoolis omandada nii keskhariduse kui eriala.
Natuke kahju on tal ka tema ajal valmis ehitatud õppe­hoonest, mis hiljem enam kasutust ei leidnud ja maha müüdi. 90ndate algul aga oli kooli õpilaste arv üle kahe­saja ja õpperuume nappis. Nii ehitati põllumajandus­ministeeriumist saadud miljonite kroonide toel Putkaste sovhoostehnikumi pooleli­jäänud majakarp õppe­hooneks, milles kuus suurt auditooriumi, sh üks spetsiaalselt navigatsiooniõppeks mõeldud auditoorium, kõik vajalikud abiruumid. Nüüd seisab maja tühjana ning vajaks head äriideed ja palju raha, kahanenud ametikool aga mahtus ilusti ära lossi. “Majanduslikus mõttes saan ma sellest otsusest aru, aga natuke on kahju ka,” ütleb Lepisto.
Nüüd ma puhkan!
Kui Lepisto 2008. aastal kooli­juhi ameti maha pani, ütles raamatupidaja talle – sa saad nüüd dekreeti minna. Saamata puhkusepäevi oli tal selleks ajaks kogunenud 163. “Mõtlesin – nüüd ma puhkan!”
Kärdlas autot pestes sai ta kokku Hiiumaa haigla peaarsti Gennadi Aavikuga. “Tead, mul on nii vaja majandusinimest – tule tööle,” kutsus Aavik. Kuu aega sai Endel veel puhata ja 1. augustist läks haiglasse tööle. Sattus täpselt tohutute muudatuste ajaks. Kõigepealt tuli teha kopteriplats, siis renoveerida kirurgiaplokk, siis sünnitusosakond, seejärel katlamaja ja ehitada maakütte­süsteem, siis ehitada uus taastusraviosakond, remontida pesumaja ja lõpuks rajada ruumid uue tomo­graafi jaoks. Viis aastat sai täis, Lepisto pani 2013. aasta 1. augustil ameti maha, jäi koju ja hakkas ootama oma 70. sünnipäeva.
Vanameeste klubi
Juba samal aastal tekkis Aare Ristmägil ja Meelis Kallamil mõte teha tegusate meeste klubi ning kampa kutsuti ka Lepisto. Oktoobris vormistasid üheksa meest mittetulundusühingu, nimeks sai Pühalepa Vanameeste klubi. Praeguseks on klubil 18 liiget ja liituma oodatud kõik Püha­lepa kihelkonna inimesed, kes kannatavad ära, kui nende kohta korra kuus vanamees öeldakse.
Klubil on kuus aastat täis ja seitsmes käib. Selle aja jooksul on kogutud Hiiumaa mereajalugu ja välja antud hulk raamatuid. Lähipäevil läheb trükikotta neljas merendus­ajaloo kogumik, milles lugusid 11 autorilt. Kogumikus leiduvad lood Kihnu Jõnni laevakokast, Valgu küla poisist, kellest esimese ilmasõja aegu sai Belgia rahvus­kangelane, sellest, kuidas enne esimest maailmasõda rajati Tahkuna ja Kõpu kaitserajatisi… Teemasid, mida uurida, vanameestel jagub.
Lepisto on kaasatud ka Suure­sadama meremuuseumi arengutesse. Eest veab seda Hiiumaa meresõprade selts eesotsas Riho Sõrmusega ning pall on praegu Hiiumaa valla ja muuseumi käes. Kuskil aasta tagasi võttis volikogu esimees Aivar Viidik selts­konna kokku ja sai langetatud põhimõtteline otsus, et muuseum tuleb Suuresadama aita. Hiiumaa muuseum aga pidi välja töötama meremuuseumi kontseptsiooni.
Endel Lepisto ütles, et ootab huviga, millal astutakse järgmised sammud. Muuseas, otse intervjuult läks ta kohtuma Sulev Vahteriga, kes aastaid Suuresadama aidas leiduva koguga tegelenud.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411