Reede, jaanuar 24, 2020
 

Kopenhaageni botaanikaaias 3.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Me viimane reisipäev Taanimaal. Nautisime vanalinnaserva hosteli mõnusid ja vahtisime TV-st pikki, kummaliselt rahulikult kulgevaid Gröönimaa uudiseid. See maakera kõige suurem saar kuulub teadagi Taanile.
Lahkusime hostelist ning muidugi seadsime taaskord sammud lähedal haljendavasse botaanikaaeda, et jällegi sealt midagi uut avastada. Suure tiigi servas sirutasid oksi kuldkollases lehes raudpuud, kaldal igihaljas lausa röögatuis mõõtmeis ripptarn: lehed rinnuni, varred üle mu pea. Kuriili saasabambus lõi minust kõrgema tihe-tiheda laialehise padriku. Küllap mõne aasta pärast näen ka kodus säärast – on ta ju hakanud mu kodumetsas lõpuks edenema.
Üks seni käimata botaia serv pakkus ridamisi huvitavaid puid. Oli seal suur ungari tamm ja sama mõõtu Quercus garryana. Viimane on USA lääneranniku liik ja ainus tamm, kes ulatub seal Kanadani välja. Puukoolid sellist haruldust naljalt ei paku. Nüüd siin puu all paistis paar pisikest tõru, idud juba küljes ja justkui kutsudes: nopi meid!
Suur haruldus on Eucommia ulmoides ehk gutapuu, siin üle jalase tüveläbimõõduga kõrge puu. Kui tema lehte rebida, tekivad hanguva piimmahla niidid. Puu on hinnatud meditsiinis, aga tänapäeval olla gutapuu Hiina looduses välja surnud.
Siis kasvab siin Vahemeremailt pärit Celtis australis, 8 meetrit kõrge pontose tamm ja neljameetrine kaukaasia osmantus. Märkamatult olimegi korraga nagu Gruusiasse jõudnud. Segiläbi kasvas siin  terve salu suuremakasvulisi kaukaasia tseltiseid ning madalamaid ja kõverikumaid kaukaasia tselkvaid (Zelkova carpinifolia). Miks nad siin na kidurad välja nägid, kas vähese valguse tõttu? Iseenesest peaks Taani kliima neile täitsa hästi sobima. Näed, läheduses on jaapani tselkva igavene suur laiutav puu. Ja eelmisel päeval sai viibitud Schneideri tselkva all. Tol Hiinast pärit liigil on Taanis tselkvatest vist parim viljumine, sai prooviks mõned kaasagi korjatud.
Haljastuses hinnatakse kaukaasia tselkvat erilise kasvukuju pärast: lagedal moodustub madalale, tihti uurdelisele tüvele luuataoline tihe hiigelvõra. Kodumaal, Kaspia äärseis mägedes ja Gruusia metsades võib ta sirguda aga tõeliseks hiiuks: 40 meetrit kõrgeks ja sile valkjas­hall tüvi suisa 3–4 meetrise läbimõõduga, elab ta aga julgelt 800 aastat täis. Eestis kaukaasia tselkvat vist eriti katsetatud pole, peetakse meil kindlasti külmahellaks. Kirjanduses väidetakse, et ta eriti alla –20 miinuskraadi ei talu, samas kasvab kuni
1500 meetri kõrgusel mägedes. Sellal kui ranniku­madalikku asustav kaukaasia tiibpähklipuu talub kuni –30 kraadi. Midagi nendes andmetes ei klapi.
Hea, et mul kodus on üks kaukaasia tselkva prooviks olemas. Sain ta nüüdseks lahkunud Aavikuemanda kaudu 2016. aastal ja ta on paaril viimasel suvel jõuliselt latva viskama hakanud. Viimastel talvedel pole temperatuur ka alla 20 külmakraadi langenud. Ongi hea, puuvibalik saab rahus kosuda.
Tore oli siin Kopenhaagenis kaukaasia tselkvate salus viibides kujutleda, et ehk kunagi kasvab ka minu koduaia vitsake selliseks. Võibolla küll sama kõverikuks, aga oleks täitsa asi seegi. Sajandite­vanuste tselkvate nägemiseks peab aga Euroopast välja­poole minema, näiteks nende kodupaika Kolhise metsadesse Gruusias.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411