Teisipäev, detsember 17, 2019
 

“Sweet hello, sad goodbye…”

Veel mustvalge pildiga teler Rekord ühes okupeeritud Eesti väikelinnamaja tüüpkorteris 30 aastat tagasi.
Ekraanile on vabadusetuulte toel jõudnud noortesaade, milles “legaalselt” näidatakse tolle aja kõige “kuumemaid” muuvisid – muusika­videoid. Korraga on pildil kaks energiast pakatavat sasipead. Kitarriga mees ja koheselt mällusöövituva häälega blond naine: “She’s got the look…
Taustal möllab rahvas ajalooliste lossimüüride vahel. Tuppa tulvab energiat, millele ei oska anda nime. Elu on ees, Eesti on vabaks saamas, Suvi on tulemas.
Õige varsti hangitud kassett piraatlindistusega plaadist “Look Sharp” saab kuulatud ribadeks.

Jaanipäev suvi hiljem. Sõidame aasta kõige lühemal ööl Pühajärvele. Üsna samamoodi nagu see sõit, millest mõned aastad hiljem laulab Smilers, kuigi “Petsi vana bee-em-wee” asemel on meil hoopis Togliattis toodetud Žiguli. Kitsukeses autos on juba kuus inimest. Tee ääres hääletavad kaks tüdrukut. Muidugi peame kinni. Muidugi mahuvad nad tagaistmele.
Üks istub minu süles. Ootamatust lähedasest keha­kontaktist oleme veidi kohmetud mõlemad. Automakk lõugab nagu suudab:
Hold on tight, you know she’s a little bit dangerous…
See öö ei ole magamiseks. Hommikul läheme lahku nii, et ei vaheta mobiilinumbreid ja ei hakka sõbraks sotsiaalmeedias. Need on alles asjad kauges tulevikus.

Udune ja tööst tiine pärast­lõuna ühes kontoris 1999. aasta veebruari alguses. Teen pausi ja lülitan sisse raadio. Hommikul olen kuulnud, et täna ilmub Roxette´i uue plaadi esimene singel ja pärastlõunal tutvustatakse seda. Esimesed taktid kõlavad uniselt. Sõnad pool­üminal. Olen täis kahtlust. Mälestusi on kogunenud, aga ei saa ju olla, et nad on jätkuvalt NII HEAD ka kümme aastat hiljem. Siis tuleb refrään. Kitarr ja löökriistad saavad hoogu. Hääl on taas tuttav: terav, selge ja täis energiaga laetud sõnumit. Kõik jamad ununevad.
Wish I Could Fly...”
Plaat “Have a nice day” on minu jaoks sama hea kui varasemad.
Vastvalminud Saku suurhall. Külm november 2001. aastal. Korraga on iidolid käeulatuses.
Olen mittesuitsetajana kaasa võtnud välgumihkli, kuid teinud vea ja ostnud pileti mitte põrandale ja seisukohale lava ette, vaid tribüünile lava lähedal. Üdini rahulolevana süütan siiski mitu korda leegi, kuigi ontlikud tribüünile “ennast näitama tulnud” pealinlased vaatavad mind võõrastavalt. Ei häiri üldse.
Spending my time...”
Greta Kaupmees kirjutab järgmisel päeval Õhtulehes pealkirja all “Roxette hullutas Tallinnas publikut”: “Kontserdi lõpus hüüdis Marie rõõmsalt ja õnnelikult naeratades, et Tallinna publik on parim, ja pani inimestele südamele: kõige
tähtsam siin elus on rahu ja armastus. Lisaloona kõlas kogu bändi ühisesituses “Church Of Your Heart”, taustaks tumedal video­ekraanil valge kiri – do what you want but harm no one. (Tee, mida tahad, kuid kedagi kahjustamata – Toim)…”
Aasta hiljem loen uudist Marie kokkukukkumisest duši all ja võitlusest vähiga. Siis, mõned aastad hiljem, uudist tervenemisest.
Nullindate keskpaiku avastan ühest Tallinna plaadipoest tublisti allahinnatud plaadikogu. Ostan need kõik ja kuulan järjest autosõitudel paar aastat. Kuulan liiga palju. Roxette’i kahele järgmisele Tallinnas toimunud kontserdile ma ei lähe.

Ometi jääb üks video, mida vaatan Youtube’st aegajalt ikka. Vaatasin ka enne nende ridade kirjutamist. Rahvast täis staadion. Kõhnapoolne blond naine klahvpillide taga. Esimesed helid. Enne kui ta suu avada jõuab, on staadioni­täis rahvast loo ära tundnud ja laulu üles võtnud.
“It must have been love…”
Vaadake ja saate aru, millest räägin.
Uudiste eest ei pääse täna­päeval kuhugi. Tähtsamateks hinnatud klikimagnetid leiavad üles kõikjal. SEE uudis paneb oma push-­sõnumiga telefoni taskus värisema kui olen koduteel, sõidan öösel Londonis ühest lennu­jaamast teise. Pimedas liinibussis on korraga mul silmis pisarad.
Meil kõigil on oma “Joyride”, keegi meist ei tea, kuhu see viib, milliseid pöördeid võtab või kui kaua kestab…
RIP Marie Fredriksson (30. mai 1958 – 9. detsember 2019)
“Things will never be the same…”

PEEP LILLEMÄGI

PS Kursiivis ingliskeelsed fraasid on Roxette´i laulude pealkirjad või fraasid lauludest ja nende tõlkimine ei anna sellele jutule midagi juurde.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411