Reede, detsember 20, 2019
 

Meie pere jõuluootus

 

Kadi Kiiver
Jõuluvanalt ootavad meie pere lapsed nende unistuste kingitusi. Seevastu ei ole minul, Kadil, ja mu abikaasal Harril jõuludele muud ootust kui õnnestuda ehk teha ja jõuda, mis vajalik.
Meie pere alustab jõuluaja planeerimisega oktoobri viimasel päeval, mil oleme koos minu isa Erkki sünnipäeval. Siis lepime kokku, millal mu õde Kaisa oma perega saab tulla Hiiumaale jõuluõhtut pidama ning loosime täisealiste pereliikmete vahel, kes kellele sel aastal kingitegijaks saab.
Loosi idee sai teoks alles hiljuti ja on end igati õigustanud. Plussiks on piisav ajavaru konkreetsele kingisaajale mõtlemiseks ning kuna nii minu kui ka õe peres on (kulukate kingiootustega) väikesed lapsed, siis aitab selline lahendus ka kulusid optimeerida.
Novembris on ees järgmine tähtis mõttekoht: kuidas järjestada pere mõlema vanema 12tunnised päeva- ja öötöögraafikud nii, et oleks võimalik osa saada lasteaia, kooli, trenni, firma ja pere(de) jõulupidudest. Kõik see vajab põhjalikku planeerimist ja vajadusel ka kokkuleppel muutmist.
Tänavu olin oma ema Kullaga päris tõre, kui ta meie lastele – Kaiale ja Liinale – legode advendikalendri ostis. Kõikvõimalikku plastmassi, ka legoklotse, on kodus juba niigi ülearu ja see tõsiasi sai vanavanematele omaarust selgeks tehtud.
Toidupoes raiusin laste advendi­kalendri ostu palvetele samuti vastuseks: “Ei, mina neid halva šokolaadiga ja ilusa pildiga papitükke ei osta!”. Mõtlesin, et küll ma olen halb ema. Lootsin end päkapikutamise (igahommikuse maiuste sussi toomise) läbi lunastada.
Tagantjärele olen lego-­andvendikalendri loojatele ja emale nende ostu eest ütlemata tänulik. Teistmetega arvud tulevad ka pere koolieelikul nüüdseks juba ludinal. Pooluniste silmadega mudivad väikesed sõrmed varahommikul päeva minilego kokku ja päev võib alata.
Päkapikusussidega läks aga sel aastal keeruliselt. Lapsed panid meie tava­pärased kommi­toojad – vildist beebi­papud – köögiakna asemel laste­tuppa. Esimese detsembri hommikul sai selgeks, et sinna midagi ilma vahele jäämata ei vii. Seega külastab päkapikk tänavu esikus seisvaid kummikuid.
Esimese advendi õhtul sammusime keskväljakule linnakuuse jõulutulede süütamisele ja advenditule jagamisele. Meeldis, et erinevalt varasematest aastatest tuli preester Hüllo-Kristjan Simson püha tuld jagama kuuse ümber seisva rahva sekka. Ja kuusk on Kärdlas tänavu omal jalal seisev elus puu.
Liina küsimusele, miks me ei läinud kuuse juurde tuld süütama teisel ja kolmandal ega lähe ka neljandal advendil, mul head vastust ei olnud. Tõesti? Miks me ei lähe? “Aga mis päeval on õige aeg kuusk tuppa tuua?” nõudis koolieelik järgmist teadmist, kui isa metsast kuusega naasis.
Öeldakse, et traditsioonide elus hoidmise ja järjepidevuse eest vastutab pereema. Meie pere puhul mina, Kadi. Nüüd ma siis guugeldan, kas kuklas kummitav toomapäev olnuks õige vastus ja millal see päev üldse on. Seniks seisab kuusk jahedas eestoas tüvepidi veevannis.
Nüüd, kui ühe lapse tantsu­trenni ja teise lapse klassi jõulu­pidu peetud, on sel nädalal ees veel paar sündmust, kuhu kindlasti jõuda soovime. Kodu koristamine ja kaunistamine pühadeks läheb pikkamööda, aga kindlas tempos. Veel tuleb valmis jõuda lapse nõutud krässid-kroonid…
Oma pere jõuluõhtuid on meie perel kaks: üks minu vanemate pool, kus kohtuvad Orunukkade kolm põlvkonda ja teine meie pere omas kodus, kus koos minu ja mu abikaasa ühise kärg-põim-pere liikmed. Me oleme õnnelikud inimesed! Kaunist jõuluaega!

Kadi Kiiver

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411