Teisipäev, detsember 10, 2019
 

Loorberisaar Christiansø

ERKO
Kolm tundi Christiansø ja Frederiksø saarel on armetult vähe.
Vaevalt saime jala kaisillutisele maha, kui peas kukkus vasardama: kiire-kiire! Nõnda tormasime peagu kogu selle aja ringi kui sõgedad, pikemalt vaadelda ja saari nautida polnud mahti.
Nii nappide tundide tõttu jätsime ajaloo üldse vahele ehkki see Taani endine merekindlus on kõik kokku üks suur ajalugu. Viskasime pilgu vaid põgusalt peale saarte ehitistele, neisse süüvimata.
17. sajandi lõpul ehitatud kahest suurtükitornist ei saa mõistagi mööda vaadata.
Christiansøl laiutab matsakas Suur torn, mis nüüd majaka ülesannet täidab, Frederiksøl seisab pisem terava katusega Väike torn, mis meenutab Muumimaja.
Lisaks paarile kindlusesajandile oli see Taanist kaugele itta jääv saarterühm riigi nii-öelda Siberiks. Kolme­saja aasta eest saadeti sinna raudus sunnitöölisi end kivimurdudesse surnuks töötama. Hiljem pagendati siia lisaks kriminaalidele ka vaimuhaigeid ja teisitimõtlejaid. Kuningavõimu kriitiliselt suhtunud Jacob Jacobsen Dampe istus Frederiksøl kinni viisteist aastat. Nüüdseks on ta vangimajast saanud muuseum.
Kuid ei olnud meil aega igasugu muuseumite jaoks. Meie üks peaeesmärk oli üles leida arvatavalt kogu Taani kõige suurem loorberipuu. Jajah, tõesti, see Vahemeremaade igihaljas Laurus nobilis suudab ellu jääda ja isegi edeneda sel Läänemere saarel Christiansøl!
Küllap põua tõttu olid saarel kasvavad puud üsna raagus. Siin tuleb aastas sademeid keskmiselt ainult 419 mm, samas kui Bornholmi südamaal Almindingenis 712 mm. Nõnda paistis raagude vahelt kõik igihaljas hästi välja. Esmalt muidugi luuderohi. Kablutasime treppidest üles ja sattusime kivimüüride labürinti – müüre kattis paksude oksa­pahmakatena luuderohi, mis katab ka Kuningaaia puutüvesid. Kuningaaed on üks müüride varju peitunud paik, kus muidu õige avatud saarel saad isegi natukese metsatunnet kätte. Ka siin laiutavad pöökpuud olid juba üsna lehituks jäänud. Kuskil vilksas vahtrakulda, vapralt rohetasid sirelid. Ja näe, seal müüri kohal turritas kimp sõrmjaid lehti – karuspalm. Einoh, muidugi, kui loorber siin kasvab, siis miks mitte ka karuspalm. Paraku jäi see meil ainsaks nähtud palmiks, kuigi loorbereid jagus rohkem.
Seal teispool Kuninga­aeda, teeserva müüri taga kerkis üks paras mütakas. Loorber! Vaat et 6 meetrit kõrge ja 5 meetrit lai – terve omaette tihnik! Tuulepuhang keerutas kerget vürtsist lõhna. Püstakate lehtede vahel punnitas ohtralt pisikesi õiepungi. Taamal, teise aialapi servas paistis veel üks loorberipuu, veidi väiksem.
See tundus täiesti pöörane lugu. Siinsamas olid juba raagunud nii tuttavlikud pooppuud ja kohe kõrval õienuppudes ehtne loorber. Peavad ikka väga-väga mahedad talved siin püsima!
Tänu loorberitele sai seni vahemerelise ilmega Christiansøst täiesti tõepärane Vahemere saar. Ja ometigi asub ta 55. põhjalaiuskraadi kandis, meie koduses Lääne­meres.
Väga tahtnuks selle puu alla pääseda. Juba nuhkiski Erko välja ühe tihnikuraja, mis viis sinna müüridest kaitstud aiamaalapile. Õuna­puu, pirnipuu ja siis loorberi­puu. Näppasime kumbki lehe. Mmm, mõnus lõhn. Lõhnateraapia Christiansø moodi. Rõõmsa elevuse sekka torkas mu hinge järsku kadeduseuss. Ma tahan ka omale loorberipuud! Õigupoolest ju mul oli. Mõni vitsake elas isegi talve-paar õues lume all üle. Suurem puuhakatis kasvas igaks talveks varju alla toodavas potis. Temalt võetud värskete lehtedega said söögid üsna teise maitsega kui kuivatatud poelehtedega.
Lõpuks paisus puu liiga suureks, jäi potis näljaseks ja istutasin ta kergemeelselt aeda. Ei tulnud teps mitte leebe talv. Hoolimata katmisest külmus loorberi tüvi lõhki. Ta ajas küll kännust võsukese, kuid lõpuks hukkus seegi. Kaputt. Pean asenduseks leppima loorber­kirsipuuga, kes suudab talved õues üle elada. Hea seegi. Tema tsüaniidi sisaldavad lehed aga muidugi söögiks ei kõlba. Tjah, loorber on ikka loorber. Asendamatu.
Õnnelikud on need, kes Christiansøl elada saavad ja kel oma aias loorberid vohavad. Kas Eestis oleks Ruhnu saarel mõeldav loorberit kasvatada? Kui kliima edaspidi soojeneb, siis ehk tõesti.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411