Reede, detsember 13, 2019
 

Justkui Vahemere saar Läänemeres

Tapio Vares | Hiiu Leht
Christiansø saar on vaid 710 meetrit pikk ja 430 meetrit lai, aga sel kaljusel maalapil leidub üllatavalt mitme­kesiseid paiku.
Puudevilust ja müüride vahele peitunud aedadest kivinurmede kuni päris paljaste rannakaljudeni. Mitmel pool läikleb tiikide veesilmi. Küllap on need kõik tekitatud ehitiste tarvis kivi murdmisel.
Need tiigid olid varem saarte ainus joogiveevaru. Põua­suvedel võisid vahel kõik need pisikesed veekogud sootuks kuivada ja siis veeti magevett Bornholmilt. Nüüd saadakse aga suurem osa vett magestamise teel otse merest. Erko lasi tänavakraanist oma pudeli täis – oli hirmus pruun, ent kõrvalmaitseta vesi.
Tänu mitmetele veesilmadele elutseb siin igat masti kahepaikseid. Tavalisele harilikule kärnkonnale lisaks rohe-kärnkonn, keda Eestis on alles jäänud ainult Piirissaarele. Taani haruldus roheline veekonn elutsevat siin ka. Hübriidliik, kelle koivad eriti prantslastele mokkamööda on. Teda elutseb arvatavasti ka meil Lõuna-Eestis, kus on sage ka põhiliik, tiigikonn. Eesti saartele pole rohelised konnad aga kahjuks jõudnud. Lisaks konnadele elab Christiansøl ka tähnikvesilik.
Kablutasime ajanappuses mööda saart ringi siia ja sinna justkui sõgedad. Viigipuuga hoovi ja tiigikaljul seisva kreekaliku maja vahelt läbi põhjaranna müüridele, mille taga laine tuiskas kalju­sakkidelt üles veepihu. Mööda Christiansø lääneserva, siis keskosa kaljudele. Mäherdused lausalised rohelised narmasvaibad! Säherdust kivi-imara massesinemist polnud ma kunagi varem näinud. Viirpuud ja kibuvitsad kandsid tumepunaseid vilju, pooppuude õunviljad olid oranžikat värvi. Suured kukeharjad õitsesid veel. Jagus ka valgeid kukeharju.
Tiigiserva kaljudel lillatas mõni hiline punase kannuslille õis (Centranthus ruber). See Lõuna-Euroopa liik on siin saartel kodunenud ja looduslikuks muutunud. Kuulub ta palderjaniliste sugukonda ja varem kasutatudki seda palderjani sarnaselt unehäirete raviks.
Mõnus oli siin soojas päikse­paistes. Lõoke sirtsus taeva all. Haned lendasid edela suunas.
Järgmiseks üritasime leida kirikuaia naabruses laiutavat tšiili araukaariat. Kuid nägemata ta jäi. Kuidas küll? Hiljem netis saare panoraampilte vaadates jäi silma kuivanud araukaaria, maist 2017. Mis temaga ometi juhtus? Iga­tahes ära ta kuivas ja maha on võetud.
See-eest paistis taamal punaste katuste vahel ühe teise araukaaria turris latv. Mööda kaljusid ja treppe laskudes jäi ette igihaljas torkava ruskuse põõsake, siis aga hoonete vahel terve hulk eksootilist haljastust. Lisaks seitsmemeetrisele käbisid kandvale araukaariale laiutav roheliste “lepakäbidega” metasekvoia ja glediitsiapuu. Rosmariinipõõsas ulatus mulle puusani. Näppisin lehte. Jaa, see on ehe vahemereline lõhn! Rosmariin elab Christiansøl täiesti muretult. Eestis pole lootustki teda avamaal talvitada. Või kui saaks kätte mõne vastupidavama inglaste aretatud sordi, siis tasuks ehk proovida veelkord?
Näe, kahemeetrine loorber seal terrassilapil. Teisel terrassil paistis paarimeetrine tihe mütakas. Vahi, Viburnum tinus ehk vahemere lodjapuu! Ebamaiselt läikivad viljad sinasid igihalja lehestiku vahelt, paksult punnitas punakaid õienuppe, esimesed valged õied just avanenud. Hakkab õitsema vastu talve! Elab ja õitseb ja viljub sel Läänemere saarel, et pole asigi. Keda kõike vahemerelist võiks sel paradiislikult pehmete talvedega saarel kasvatada! Miks pole nad siia istutanud igihaljaid iileks- ja korgitammi, puiseerikaid, maasikapuid, õlipuid?
Väga iselaadne on Christiansø külamaastik. Nii mägine ja kaljune, luuderohuste kivi­müüride rägastik, siia-­sinna pillatud pisikesi graniidist laotud maju. Ühe majakese hoovis on üle neljameetrist loorberipuud kõvasti laasitud, nõnda et helehall tüvi kannab tihedat ümarat võra. Milline vaatepilt! Pildistasin majakest loorberipuuga, teisalt loorberipuud soojalt häguse Läänemere taustal.
Põikasime põgusalt ka saare lõunaossa. Siin laiutab üsna lage kaljudemaastik, kus muuseas asub nii Christiansø kui kogu Ertholmene saarestiku kõige kõrgem tipp: 22 meetrit üle merepinna.
Kaljude vahel roosatas üksikuid õisikuid. Murulauk? Üldsegi mitte. Hoopis merikann. Seda tinajuureliste sugukonda kuuluvat taime kasvab paiguti ka Saare-, Lääne- ja Harjumaa randadel, Hiiumaal paraku mitte. Laskudes kaljudelt alla, tervitas meid raja ääres juba lausaline kogumik merikanne. Täisõitseajal see niidulapike vist suisa upub nende õie­nuttide roosasse.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411