Reede, november 1, 2019
 

Rønnest Almindingenisse

Tapio Vares | Hiiu Leht
Rønne võttis meid vastu vesimärjana, vihma suisa tuiskas. Tõttasime eemal paistva turismikeskuse poole, mille ukse ees laiutas põõsjas viigipuu.
Bornholm on kuulus oma sajandeid kestnud viigikasvatuse poolest ja viigipuust on saanud saare üks sümboleid. Viigipuud saavad siin ellu jääda ja edeneda tänu mahedale merelisele kliimale. Rønne külmarekord on vist vaid
–18 kraadi.
Turismikeskus on mõnus ajaveetmiskoht kõigile. Varustasime end teabematerjalidega, ostsin 119kroonise saare kaardi ja ehmusin, kui kahe postmargi eest küsiti 60 Taani krooni. See teeb umbkaudu 4 eurot margi kohta. Samal ajal, kui näiteks Ahvenamaalt Hiiumaale saatsin alles mõne nädala eest postkaardi 1.70 eest.
Ka bussisõit saarel on krõbeda hinnaga, kui soodsamalt tahta, peab keeruliste tsooni­kaartide klõpsutamisega arvestama.
Vihm lakkas. Võisime Rønne linna uudistama minna. Palju jagub seal punasest tellisest maju, sekka ridamisi puitsõrestikhooneid. Iseäranis tore oli paarisaja aastane tumeroosa vahvärk-mustriline Erishsens Gård, vanad aknaklaasid sillerdamas. Tegu on muuseumiga, ent arvestades siinse maa hinnataset, ei tõtanud me piletit ostma. Ehkki majatagust aeda oleks tahtnud näha küll. Seal kasvab muuseas Taani suuremaid eebenipuid (Diospyros lotus), kõrgusega 10 meetri kanti. Piirdusime üle müüri piilumisega ja suure hõlmikpuu taga too eebenipuu tõepoolest paistiski.
Vanalinnas kerkis müüride kohale ikka-jälle vahemerelist tunnetust loovaid viigipuid, oli plaataneid ja igihaljaid iilekseid. Vägevad tokkroosid vohasid metsistunult suisa sillutisepragudest välja.
Saare loodusega otsustasime esmatutvust teha Almindingenis. Too Bornholmi keskosa hõlmab nüüd Taani suuruselt viiendat metsamassiivi. Enamuses küll istutatuna, mistap leidub palju võõrokaspuid.
Buss poetas meid Segeni arboreetumi kõrval maha. Pöögiheki taga hoovis kõrgus paar mammutipuud. Pöögipuistu all läikles aga ohakalehiseid iilekseid. Looduslikud? Nojah, iileksiga on Taanis natukese segased lood. Teravalehist iileksit (Ilex aquifolium) peetakse üheks ilmekamaks kliima soojenemise tunnus­liigiks. Taanis oli see igihaljas lehtpuu varem levinud peamiselt Jüütimaal, ent on nüüd kultuurist laialdaselt metsistunud. Üks optimistlik kaart ennustab iileksi jõudmist meie läänesaartele juba selle sajandi keskpaigaks. Siin aga oli ilmselgelt tegu arboreetumi puude järglastega.
Varjukas, metsistunud ilmega arboreetumis sirgub ka väga rammuslehiseid, kuni 6 meetrit kõrgeid pukspuid. Vägisi tikkus Inglismaa tunne peale, sest lisaks neile küünitas üks punaseid vilju täis iileks enam kui 10 meetri kõrgusele. Peale selle mammutipuu, meta­sekvoiad, plaatanid, himaalaja kuusk, tsuugade naabruses sirmbambuse puhmad, taamal paar tšiili araukaariat. Tõsi, kuidagi kesisevõitu nägid need välja. Pöökide alusvõsas leidus kuni paarimeetriseid isekülvist tärganud austria tammesid. Seevastu kõikjal vohama pääsenud hilis­toomingad tekitasid küsimuse, kas see Ameerikast pärit puu oma linde ahvatlevate viljadega ei valluta lõpuks kogu saare metsi?
Sadu tihenes taas. Leidsime pelgupaiga viietüvelise idakuuse (Picea orientalis) pundi alt. Telk üles paksule okkapolstrile ja veel mõnda aega kaitsesid tihedad võrad meid vihma eest. Jaa, nii vägevaid idakuuski polnudki me varem veel näinud. Õigupoolest võinuks me praegu istuda idakuuskede varjus nende kodumaal Gruusias. Paraku jäi too reis ära ja selle asemel olime nüüd siin Lääne­mere graniitse saare kõrgel sisemaal. Imelisel saarel, imepärase metsaala servas, ehkki esialgu mõjus lõputu tilkumine pisut rõhuvalt. Vast homme tuleb parem päev – lootsime.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411