Reede, november 15, 2019
 

Lilleborg, luudpõõsad ja metshelmikad

Tapio Vares | Hiiu Leht
Kui Gamleborgi linnusease köidab oma vägevusega, siis Lilleborg on hästi ilusasti maastikku sobitatud. Nagu nimigi ütleb, näib see väiksena ja alleski pole sellest palju.
1150. aasta paiku ehitati see kants järveveest ümbritsetud 15 meetrit kõrgele künkale. Paraku sai kindlus kasutusel olla vaid sajandi, sest purustati juba aastal 1259.
Nüüd kahjuks on maantee ehitatud linnamäe külje alt otse järve, teisal on vesi kinni kasvanud, ainult edelas laiub siiski veel vaba vett. Vastas kerkivail nõlvul valitseb peamiselt pöögimets. Imelikult vara pruun-punased olid pöögid, ladvust suisa juba raagus. Kas on siin olnud kõva põud? Oktoobri keskel peaks pöögid veel õige haljad olema, et kuu lõpus end kulda rüütada, aga see värvidemäng jäi meil kahjuks nägemata.
Linnusest on alles mõned müürikatked, mis moodustavad muistseid inkade linnu meenutavaid ristkülikuid. Ilmet lisab paar harva tammepuud ja üks luuderohtu mattunud remmelgas. Mõnekümne aasta tagusel fotol võib näha, kuis Lilleborgi seljandik oli üleni kaetud üksikute tammepuudega. Kas need võeti kõik maha? Nüüd kasvab lagedail nõlvul vaid veidi laukapuuvõsa, tumedad viljamummud oksteil.
Teiselpool maanteed paljastub graniitkaljusid, mille rohetab “luudasid” ehk siis luudpõõsaid. Luudpõõsad (Cytisus scoparius) on eriti silmapaistvad varasuvel, kui nad puhkevad kollastesse liblikõitesse. Luudpõõsa põhjapiir ulatub Leedu rannikuni, ent teda on metsistunult leitud juba Eestistki.
Lilleborgi naabruses Christianshøj mäel on üks Almindingeni väheseid alasid, kus mets on püsinud sajandeid. 1800. aasta paiku oli Almindingenisse alles jäänud vaid 165 hektari jagu metsi, peamiselt tammed ja valgepöögid.
Vägagi uhkeid haralisi valgepöögipuid jäi meile ette Lilleborgi orust nõlvapidi üles ronides, kinnikasvava järvekese ääres. Siin valdas peamiselt pöögimets, ent kohe tuli sahisev kaasik, siis raielank, edasi tihke okaspuukultuur. Need kõik on inimese istutatud metsamaad. Harvester huugas ja kolistas läheduses terve öö. Viimaste aegade masslaastamised Hiiumaal on selle tõhusa hävitusmasina suhtes mulle paraja allergia tekitanud. Bornholmil on metsa vähevõitu, siin vast meile omaseks saanud nii tohutut lagelangitamist ei tule.
Pöögiku all roomas luuderohtu, paistis iileksivitsake ning pruunis lehevaibas tükati vaid ainsa rohttaimekogumina mingi kõrreline. Natuke nagu tuttavlik, siiski samal ajal justkui võõras. Midagi meie logus helmikale sarnast oli neis ent kõrte otsas harali vaid üksikud pähikud. Ega ometi metshelmikas Melica uniflora ? Jah, tõesti, seesama pöögimetsade liik, kelle kohta alles kevadel Ahvenamaal tammeniidulise Höckböleholmeni stendilt lugesin, et seal tema kasvab. Metshelmikas on Euroopas laialt levinud, esineb ka Kaukaasias. Poolas kasvab teda vaid pöögi areaali piires. Põhjas trügib Skandinaavia lõunaossa, on Bornholmil, Ojamaal ja Ahvenamaal ent siinpool Läänemerd puudub täiesti. Noh, enam mitte. Koukisin tammeroika abil teepervelt ühe väikse tutsu metshelmikat kaasa, et hiljem Hiiumaal kodupuisniidumetsa maha istutada. Huvitav, kas ta võtab uue kauge kasvupaiga omaks?

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411