Teisipäev, november 5, 2019
 

Kas halloween päästis mardid ja kadrid?

Kärolyn Kivistik | Hiiu Leht
Kiidetud olgu halloween ja tema sümbol – naerunäoline kõrvitsalatern, käis mul neil päevil ketserlik mõte peast läbi, kui silmasin Viru keskuse Kalevi kommi­poes uhket kommikotti kirjaga “Mardi- ja kadripäeva kommisegu”, kommipaberid kenasti mardi­maskidega kaunistatud, kommikott ise muidugi ka.
Nüüd on mu silmad seda näinud ja ma võin rahus …, mõtlesin endamisi, sest lõpuks ometi taipas vähemalt kommikaubandus pöörata pilgu ka martide-kadride poole ja pakkuda sobilikku pühadetemaatilist kaupa.
Midagi pole parata, pühade­traditsioone toetavad ja hoiavad siinmail elus juba tubli sadakond aastat, ivake enamgi, temaatilised väljamüügid (mõelgem kasvõi jaanide-jõulude peale), meeldigu see meile või mitte.
Tõsi, kommikoti kõrval oli ka halloween’i-teemalised Kalevi šokolaadid, millised ei pruugi paljudele meist meeldida. “Kas meil, eestlastel, häbi ei ole kõrvitsapildiga šoko­laadi süüa? Miks trügivad võõrad pühad meie õuele?” küsib nii mõnigi meist, mispuhul vähemalt mina tahaks küll vastu küsida: “Aga millal sa ise viimati marti jooksmas käisid või lastega koos kadrimaske meisterdasid? Või millises restoranis pakutakse rahvuslikke mardi-ja kadriroogasid?”
Tähtpäev, mis on elus ja meile oluline, pole ju ainult kirje kalendermärkmikus või teavitus (sotsiaal)meedias, sellega kaasnevad kas või kõige pisemad kombed ja tavad.
Alates 1990. aastatest on käinud sügisest sügisesse (sotsiaal)meedias äge arutelu, kuidas halloween, mille algne sõnum oli meile hingedeaja tähistamise kaudu üsna tuttav – tegemist on tubli 2500 aastat vana keldi rituaaliga, mida tähistati suve lõpus surnute jumala Samhaini auks ning mis nagu paljud teisedki kalendri­tähtpäevad on koos inimestega ajas ja ruumis rännates muutunud meelelahutuslikuks lastepühaks, ründab taasiseseisvunud Eestis meie omamaiseid marte ja kadrisid.
Muuseas, usundilooliselt on mardi- ja kadrisante (ld sanctus – pühak) käsitatud samuti kui hingesante, kes on maskeerunud loomadeks-lindudeks ja läbivad oma teel inimeste juurde pikki vahemaid ning ohtlikke olukordi.
Sestap on sandiks käimise komme seotud ka surnud esivanemate kultuse ja hingede­aja kommetega. Ajapikku muutus mardi- ja kadripäeva tähistamine peaasjalikult vallaliste noorte meele­lahutuseks ning nüüdsel ajal on sellest saanud pigem laste lõbustus.
Olen varemaltki avaldanud mõtet, et ükski võõras komme ei trügi ise kuhugi, ikka inimesed on need, kes võtavad mitmesugustel põhjustel mujalt ilmast üle uued kombed ja tavad ning unustavad vanad, omamaised, sest uued tunduvad mingil põhjusel atraktiivsemad või huvitavamad.
Varasemate kümnendite ja sajandite elulaad ning neid toetavad kombed, traditsioonid ja väärtused jäävad paraku meist üha kaugemale ning vajavad tänastele (noortele) inimestele päris mitme kandi pealt lahtiseletamist, nii-öelda kultuuritõlget ning ehk inspiratsiooni sellekski, kuidas vanad traditsioonid parimal moel kohandada sobivaks nüüdisaega.
Samuti on väidetud, et just traditsioonid, kombed ja tavad on need, mis teevad inimesest inimese, ning traditsioonide järgimine on viis hoida ning toetada kultuurilist järjepidevust ja identiteeti.
Ent traditsioonid pole kindlasti midagi niisugust, mida antakse muutumatul kujul põlvest põlve edasi nagu vääris­asju või kinnisvara. See puudutab ka meie pühade ja tähtpäevade tähendust ja kombestikku.
Selles kontekstis on Eesti folkloorinõukogu aktsioon “Hakkame santima”, mis läinud aastal keskendus mardi-, tänavu kadripäevale, kõigiti tervitatav. Peaasi, et selle käigus säiliks mardi- ja kadri­päeva natuke sügavam filosoofiline sisu – soovida majarahvale õnne ja head, mitte käia ukselt uksele esinemistasu lunimas a la pomm või komm.
Ja miks mitte minna mardi-ja kadriõnne soovima ka nende laste juurde, kes ise mingil põhjusel marti jooksma minna ei saa, või annetada neile lastele, kes tunnevad puudust, santimise käigus mardikotti kogunenud meele­hea.
Aga miks mulle ikkagi tundub, et vajame keeleliselt ja kultuuriliselt elusolemiseks ühist vaenlast, kelle vastu koonduda ehk miks on meie maailmapilt paiguti uskumatult mustvalge nagu muinasjuttudes: pahad on pahad ja head on head.
Heale võõrkeeleoskusele vastandub mingil põhjusel emakeele hülgamine või vilets emakeeleoskus, pimedas öös atraktiivsed kõrvitsa­laternad hävitavad meie kombed ja tavad. Liikunud ka halloween’i ajal Euroopa eri riikides, tean, et seal ei nähta selles pühas mingit erilist rahvuslikku traagikat, sest kohalike juured on kõvasti kinni nii maas kui mentaliteedis ning omad olulised pühad halloween’i tõttu pidamata ei jää.
Nii et tänagem halloween’i, mis suunas meid taas märkama kodukootud ja armsaid marte ja kadrisid, sest kes teab, kuidas nende käsi ajapikku muidu käinud oleks.
PS Hea toon on anda temaatiliste õuekaunistustega märku, kas peres halloween’i peetakse. Kui ei peeta, siis sinna kommi küsima ega “pommi panema” ei minda. Mardi- ja kadrisandid aga laskem igal juhul sisse, kui nad ukse taga laulavad. Jumal seda teab, mis vastasel juhul juhtuma hakkab. Ja varuge hulganisti Kalevi mardi- ja kadrikomme. Sest aasta 2019 läheb meie kommi­kultuuri ajalukku – selliseid maiusi pole varem letil olnud.

Marju Kõivupuu
kultuuriloolane
Ilmunud Õpetajate Lehes.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411