Reede, oktoober 18, 2019
 

Tükike Ahvenamaad Kukka metsas

Tapio Vares
Kirde-Hiiumaa nurk on üks täitsa isemoodi kant. Künklik, vahelduvate kultuurmaade ja suisa salu­ilmeliste metsatukkadega, kus muuseas kasvab sügislill ehk Colchicum, ja siinseal vedeleb rändrahne.
Tol suve ametlikult viimasel päeval tegin sinnakanti asja. Soera talu on omaette pärl. Ja tuttavate maalapil vohavad nõgeslehised kellukad. Mina tõin Abrukalt ühe nääpsu kodu­metsa kiduma, neil on aga kõik muru seda salu­metsade kellukat täis, niidavad suvalt maha…
Mõni rändrahn turritas naabruses heinamaadel. Just jah, kui siinkandis juba olla, võiks Kukka kivi üle kaeda. Millal ma seda nägingi? Üldse elus vist vaid korra, vast nii sajandi algul.
Tee käänutas sarapikuste salude vahel õige pikalt. Täitsa meelest läinud, et see rahn nii kaugel asub. Pealekauba tuleb teelt tükk maad mööda rada sammuda. Rada on hästi sisse tallatud, mis näitab, et huvilisi käib seal tublisti.
Alustuseks kulgesime üle niitmata angerpisti-nurmenukulehelise heinamaa. Ilus ümbrus oli siin. Üksikud kadakad, viljakobaraid punavad pihlapuud, nende vahelt kaugvaated kui hiiglaslikus maastikupargis.
Väike metsariba mändide, õunapuude ja teistega, siis piki kõrrepõlluveert. Metsaserval ilutsesid punaviljades viirpuud ja kibuvitsad. Põllu keskel paistis männirühm rahnuga, mida vaadates torkas pähe sõna “pitoreskne”. Taamal vasemal kerkis Kukka põllukivi. Seal jäi aga seda­korda käimata. Sest rada juhatas kindlameelselt taas metsa sisse. Õigemini on tegu endise niidimetsa ehk puisniiduga. Muidugi ei tehta siin ammu heina, lagedamad kohad on angervaksu täis, sekka pajuvaaki. Sarapuude vilus mai­kellukeselehti ja muud. Kevadisel salutaimede vohamise ajal peaks siia tulema! Pähklipõõsaste üle laiutavad haralised vanad puisniidukased, jagub saare­puid ja sangleppi, isegi natuke tamme, toomingat ikka ka. Ilusad puukujulised türnpuud osutusid aga hoopis paakspuudeks.
Kõige keskel siis see Kukka kivi, kogunisti Eesti suuruselt viies hiidrahn. Kribasin lääpa vajunud stendilt kohusetundlikult arvandmeid päevikusse ümber: ümbermõõt 42,1 m, pikkust 16 m, laiust 11,3 m, kõrgus 3,9 m, suurim pindala 121 m², maapealse osa maht 324 m³.
Nojah, ega need mahud ja pindalad hästi midagi ütle. Kusjuures suurem osa kivist olla maa sees. Aga esmapilgul ei paistagi see rahn teab mis üüratu olevat. Selline pigem nagu mingi müür. Kõnnid ta ümber ja…
Kukka kivi tõeline suurus avaneb ikkagi tema otsa ronides. Seal avastad end järsku sammumas künklikul kaljupinnasel. Sammalde ja samblike vahelt paljastub roosakas pinnas. Varasemates teaberaamatutes räägiti Ahvenamaa rabakivide hulka kuuluvast kivimist, nüüdisallikad teatavad, et tegu on porfüürse graniidiga. Igatahes ju nii või teisiti on tegu tükikesega Ahvenamaast, mille liustikud siia rebinud.
Järsku valdas imelik tundmus seal kaljul kesk salumetsa. Nagu väike igatsusepiste Ahvenamaa järele või nii. Alles sel nädalal, kõigest mõne päeva eest, ma sealseil kaljudel ringi kondasin. Sekka kirudes, kui ilmvõimatult libedad need kivinõlvad on. Vihmasajud muudavad samblikud kivisel pinnasel ligedaks määrdeaineks ning enne kui arugi saad, oled siuhti selili ja riided plägased. Hea veel, et ma sedasi otse alla merre ei lennanud.
Siin Kukka kivil tekkis äratundmine, et need tänavused retked Ahvenamaale on hinge vist mingi sügavama jälje jätnud…
Kukka kivist tehakse pilte nagu kord ja kohus ikka külgedelt. Hoopis isemoodi vaade avaneb aga ülevalt, eriti kui veel all inimesedki mõõduks olemas. Selle jutu juurde sobibki just üks taoline seal ülal klõpsatud ülesvõte.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411