Reede, oktoober 25, 2019
 

Päevakangelane esitleb pretsedenti

Harda Roosna | Hiiu Leht
Harda Roosna | Hiiu Leht
Äsja valminud “Hiiumaa kirjanduslugu” on äärmiselt mahukas – ligi paar tuhat lehekülge – aga raamatu koostaja ja kirjutaja end päevakangelaseks ei pea.
“Pigem siis juba aastate kangelane – olen ju üheksa aastat näinud ränka töövaeva,” muheleb Vaapo Vaher. Üheksa aasta uurimistöö on kaante vahel ja valmis esitluseks. Autor aga ütleb, et on saabunud suur kergendus ja looderdada on lausa meeldiv.
Kui Hiiumaa Teabekapitali 12 aasta töö järel ilmus pool­entsüklopeediline koguteos “Hiiumaa”, hämmastas see tohutu mahuga – 1360 lehekülge.
Raamat, mida Vaapo Vaher ja Hiiumaa Teabekapital homme Kärdla kultuurikeskuses esitlevad, on veel mahukam, täpselt 1777 lehekülge ja üle 700 foto.
Tegelikult loob selline teos pretsedendi ja väikesel Hiiu saarel on midagi, mida mujal Eestis, aga võib-olla ka kogu maailmas pole.
“Ühel kirjanike liidu koosolekul rääkisin kolleegidele, et võtku kätte ja kirjutagu igaüks oma kodukandi kirjanduslugu ja need kõik kokku annaksidki Eesti kirjandusloo,” räägib Vaapo.
Millal see juhtuda võiks, ei oska arvata, aga meil on see nüüd olemas.
Kes võiks seda lugeda?
Kellele nii mahukas raamat huvi pakkuda võiks? On need kirjandusteadlased? Või äkki hoopis kriminullide armastajad? Või need, kes hindavad seiklusjutte?
Vaapo Vaher kinnitab, et see raamat on mõeldud enam- vähem kõigile – seda ei pea kohe kaanest kaaneni läbi lugema, aga kõigi jaoks seal midagi on.
“See annab palju juurde kogu Eesti kirjandusloole, sest kunagi ei ole kirjutatud regionaalset kirjanduslugu, rääkimata sellises mõõtmes,” toob ta teose väärtuse esile.
Tema arvates võiks raamatust suur abi olla ka kirjandusõpetajale, kes soovib näidata elusat kirjanduslugu.
“Kui Hiiumaa õpetaja soovib õpilasele selgitada Jaan Krossi loomingut, siis minu raamat on abiks. Selles kõneldakse küll üksnes ühest Krossi romaanist, kuid kuna see on seotud Hiiumaaga, siis muutub käsitletav lapsele omaseks – see ei ole kunst või kirjandus kusagil kaugel ja kõrgel, see ongi Hiiumaa lugu.”
Hoiab kaduvikust
Autor hoiatab, et tihtilugu on selles kirjandusloos lugeja jaoks mõned proportsionaal­sed ootamatused – mõnest väikesest kirjanikust on kirjutatud palju ja n-ö pisikesed on saanud rohkem tähelepanu.
“Püüdsin kohalikke harrastus­kirjutajaid jäädvustada, sest ega tulevikus seda enam keegi ei tee ja nad haihtuksid meie mälust sootuks, ometi olid ka nemad kunagi nimed siinses kirjandus­õhustikus ja kordki jäädvustamist väärt,” selgitab autor.
Raamatu lõpus on isiku- ja koharegister, sealt võib lugeja leida kõiki raamatus käsitletud inimeste ja paikade nimesid. Nii on see natuke nagu ka Hiiumaa ajalooraamat, kust möödunud aegu ja inimesi, aga ka praegusaja kirjahiidlasi ja Hiiumaaga seotud kirja­inimesi uurida.

INTERVJUU

Ühes sünnipäevaloos ütlesid Hiiu Lehele, et Hiiumaa kirjanduslugu on sul kaelas nagu võlg ja kohustus. Kas selles töös rõõmu ka oli?
Kirjanik Vaapo Vaher: See oli tegelikult suur rõõm, ainult see rõõmgi kurnas, sest töömaht oli meeletu ja vahet­pidamatu. Muidugi õhinat oli palju ja avastamisrõõmu, istudes arhiivides ja muuseumides, seda oli palju: Hiiumaa muuseum, kirjandusmuuseum, meremuuseum, pedagoogikamuuseum, teatri- ja muusikamuuseum… Tuhnides ja püüdes jälile saada ka niisugusele, mida varem kirjanduslugu ei teadnudki. Ka paljude klassikute kohta. Rääkimata Hiiumaa oma kirjanikest, keda väljaspool saart üldse ei tunta, aga keda oma saare inimesed peaksid mäletama. Püüdsin fikseerida ka neid, kelle loodul ehk ei ole nii suurt kirjanduslikku väärtust, aga kes kunagi näiteks kohalikus ajalehes avaldades olid hiidlastele siiski luuletajad. Seda kõike taga ajades kaugetes muuseumides ja otsides ligidastest lehtedest, mis mul puha läbi rehitsetud, oli see kõik kokku suur töökoorem. Kuna ma ei ole enam ka kakskümmend viis, vaid juba üle kolmekümne ja selle aja sisse jäi ka minu jaoks dramaatilisi sündmusi – ema haigus ja surm, minu enda operatsioon ja kõik niisugused asjad. Aga kosutust lisas rõõmustav sündmus – viis aastat tagasi abiellusin taas. Kogu see kirjutamisaeg oli mu elust ju suur tükk, koos vaeva ja rõõmudega.
Oli see huvitav töö?
Huvitav oli tõepoolest – sain nii jälile paljudele uutele nimedele ja tervetele lugudele. Mõni näide. Kärdla surnuaeda on maetud Leida Püss, kunagi oli ta vabariigis tuntud raamatuteadlane, kes uuris kirjastamislugu ja oli omal alal suur spets. Ta oli Hiiumaalt ära ja hiidlased teda kui luuletajat ei tea. Ometi oli ta juba kodanlisel ajal avaldanud luulet ka hiiu murdes. Mina sain ühe hea inimese käest kasutada Püssi isikuarhiivi, kus olid ka kõik tema luulepüüdlused, alates juba õppimisajast Kärdla koolis. Kaustikute kaupa. Lisaks ka tema koolitunnistusi, era­kirju jms. Vähemalt hiidlaste jaoks taastasin ta ära. Kui palju ta suures kirjandusloos kaikuma hakkab, on iseasi, aga muidu ta olekski jäänud aegade hämarusse ja keegi temast poleks teadnudki. Siis oli üks usuluuletaja Klaara Sinik. Kärdlast pärit, hiidlaste tütar. Oli vabakoguduse liige ja avaldas oma loomingut põhiliselt usukogumikes. Luulet ja proosat, aga tal ilmus ka eraldi raamat “Valge linn” kirjanikunime all Lydia Rand.
Tundub justkui krimi­nalisti töö?
Arhiivides tuhnides leiad mingi märksõna, see äratab sinu huvi… Ja oh, kuidas ma seda Sinikut ajasin taga – Tallinnas usuühingute kaudu, inimeste kaudu, kes nagu oleks pidanud teda tundma… Sain isegi ühe vana daami koordinaadid, aga kui ma ükskord temani jõudsin, siis ta oli jõudnud päriselt lahkuda… Niisuguseid kirjandusloolisi seiklusi oli väga palju. Sai ka Sinik siis ära fikseeritud, leidsin isegi kuskilt arhiivinurgast ühe grupifoto, kus ta peal on… Ka temast kirjutatu sai ebaproportsionaalselt pikk  – võib-olla luuletaja Ernst Enno või mõne teise klassikuga võrreldes oleks see ju võinud lühem olla. Ehkki ka Enno peatükk on raamatus väga mahukas. Ma ise muretsesin kompositsiooni pärast, et äkki see rütm ei ole hea, kui ma pisikeste puhul väga pikka juttu teen, aga aateliselt oli see ikka õige.
Ennost on ehk varemgi kirjutatud?
On küll palju kirjutatud, aga ma sain palju teada seda, mis Enno puhul on seotud Hiiumaaga ja mida pole varem täheldatud. Ja Ernstist on raamatus muuhulgas ilus-armas lugu…. Enno oli Hiiumaal, jalutasid kuskil Kõpu-Kõrges­saare vahel metsas ühe Hiiu noorhärraga. Jalutavad, tunnevad looduskaunidusest mõnu ja äkki näevad ühe männi otsa seotud taskurätti. Niimoodi nurkadest kokku põimitud ja ripub seal. Võtsid siis pambukese maha ja seal sees oli –  luuletus. Kohmakalt kirjutatud ja ortograafiliste vigadega, aga niisugune hümniline hüüatus, õnnehõisk, maailma ja kodumaa ilu taju ja rõõm. Enno, see hingelt müstik, oli vapustatud: “Hiiumaal siis kasvavad luuletused puu otsas!” Küllap oli see luuletus mõne koju jõudnud meremehe rõõmuväljendus. Akadeemilise materjali kõrval ongi raamatus hulk seni teadmata kirjandusloolisi juhtumeid, näiteks eksiilkirjanik Emo Meiga juhtunu, kes leiti lapsena rongist ja kelle hiidlased lapsendasid…
2015 ütlesid, et asi läks käest ära ja raamatust ei tule kirjandusleksikoni, tuleb kirjanduslugu, mille maht saab olema 800–900 lehekülge. Kuidas juhtus, et see veel kaks korda suuremaks kasvas?
Nüüdne on ühe autori kirjutatud kirjanduslugu. Ühe inimese subjektiivselt nähtu. Varemgi on ju ühe autori poolt kirjanduslugusid paberile pandud, teame ju Gustav Suitsu või Endel Nirgi kirjandus­lugusid. Minule sattus materjali lihtsalt nii palju kätte, et ei kähtand head asja raisku lasta minna. Maht aina kasvas. Õnnepalugi kirjutas raamatuid juurde ja ma ei saanud ju neid märkamata jätta. Ehkki lõpuks tuli tõmmata üks punane joon, millest kaugemale ei lähe. Ka Tõnu viimased teosed raamatusse enam ei mahtunud.
Kui sind 2013. aastal kimbutasid tervise­mured, loobumismõtteid ei tulnud?
Ei. Enne operatsiooni kestsid mul kaks kuud igapäevased meditsiinilised protseduurid. Keskpäevaks olid need tehtud, siis istusin bussi ja logistasin rahvusraamatukokku. Tegin seal igal õhtul tööd enam-vähem nii kaua, kui uksed kinni pandi. Ravi ja töö jooksid rööbiti.
Äkki andis huvi tervistki juurde?
Seda ma olen ise ka mõelnud, et töö võis anda organismile kindlust – vaimset ja kehalist.
Ütlesid kunagi Hiiu Lehele antud intervjuus, et “su hing igatseb vaba lendu, kus pole piiravaid tähtaegu, nimetusi ja kus tööd ei pea tegema honorari, vaid esteetika pärast”. Kas seda teost tegid esteetika pärast, piiravate tähtaegadeta?
Vaba lendu muidugi oli. Ja esteetilist rõõmu ja naudingut oli ka. Mis puutub tähtaegadesse, siis pean tegema sügava kummarduse kirjastajaile. Mitmed tähtajad, mis meil olid kokku lepitud, läksid üle, Hiiumaa Teabekapital tuli mulle vastu ja panime järgmise tärmini maha. Nende abi oli suur ja ma tõesti ei tundnud tähtaja kramplikku piirangut nii, et see oleks mu kirjutamist ahistanud. Nõnda et, kummardus – Aivi Telvik, Helgi Põllo, Ermo Mäeots. Toimetaja Anu Hülg. Kujundaja Mart Mõniste.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411