Teisipäev, oktoober 22, 2019
 

Haruldane Vanapagana kivi

Tapio Vares | Hiiu Leht
Ikka jälle kipun jõudma tõdemuseni, et kole keeruline on see ligi kahe miljardi aasta eest tekkinud tard- ja moonde­kivimite värk.
Soomes veel kuidagi võid sotti saada, ent meile on sealseist kaljudest lahti murtud kivid toonud jää ning siis pudru ja kapsana segiläbi maha jätnud.
Suurte roosakate päevakivikristallidega rabakivi tunned veel ära, aga kõik need teised… Tavaliselt ongi enamik me rahne rabakivid. Või muidu graniidid. Need on happelised kivimid (ränihappe
osakaal üle 65 protsenti). Siis on veel olemas aluselisi kivimeid, nagu amfiboliidid, gabrod ja diabaasid. Veel iselaadsemad on ultraaluselised tardkivimid – pürokseniidid ja hornblendiidid, mil ränihappe osakaal alla
45 protsendi. Nagu rabakivigraniit, pärinevad ka viimased sügavalt põrgu­tulisest ja kõrge rõhuga Maa vahevööst.
Juba ammu tundus Vana­pagana kivi mulle väga iseäralikuna. Asub see Pühalepa kirikust põhjas, Kerema teeristis. Selline õõtsakil rahn ja mustjalt sünge kui kurat ise. Olgu nende rahvalugudega kuidas on (noh, et sarvik üritas selle kiviga kiriku pihta virutada), ent küsimus oli mu jaoks: miks see kivirahn just säärane on? 1974. aastal trükitud Hiiumaa maastike  raamat väidab Vanapagana kivi suvaliselt graniidiks. No kui graniit on ka säärane, siis ei saa ma neist rändkividest tuhkagi sotti!
Aga ei ole graniit. Uuemast kirjandusest leiab viite, et tegu on ultraaluselise pürok­seniidiga. Kalle Suur­oja andmeil on see aga horn­blendiit. Igatahes on see ainus teadaolev nii suur säärane ultraaluseline rahn Eestis üldse. Niisiis välimus ei petnud, Vanapagana kivi on ka oma olemuselt üks väga eriline kivi!
Tol septembrilõpupäeval otsustasin uue teadmise valguses teda taas vaatama minna. Kõndisin Vahtrepa bussipeatusest mööda vana maantee aset, mida ääristavad kiviaiajäänus, kadakad ja oranžid vahtrad lõid ütlemata kauni allee. Kirik ja kõrtsi alusmüürid, teerist ja siis see mustav rahn. Sirelipadrik on juba talle lausa kukile ronimas. Teisalt on teeäärne puiestee kaduvikuks saamas. Mitu jalakat ja saart on kas kuivanud või hinge heitmas.
Rahnu sinakalt mustjas konarpind lummas pilku. Oli lausa tunda, kuis see pärineb maa sügaviku põrgulikest tingimustest. Eks graniidid sündinud seal ju ka, ent nood on nii tavalised, et nende algupärale ei mõtle. Rahnu küljel jookseb mõrasid. Turja katab tükatine sambla­kasukas. Võiks ju arvata, et nii ultraaluselisel kivil kasvab ehk ka eripärast taimestikku, kuid ei. Vaid rohututt ja paar lihtlabast võilille. Küllap jääb nõudlikema jaoks puudu kaltsiumist.
Alles paari nädala eest kõndisin Saaristomeres Brändö aluselistel amfiboliitkaljudel, mille taimestik oli aga täpselt sama, mis naabruses graniidi turjal: ikka hapulembesed sinikad ja kukemarjad. Alles ühel järgmisel saarel, graniidi sekka lubjakivisoonte ilmudes, tuli ka teist sorti taimestik.
Vanapagana kivi jääb mu jaoks ikkagi mõistatuseks. Kus ülemere võiks asuda selle kivi algkodu? Soome saartel leidub palju maa­sügavusest pooleteise miljardi aasta eest lõhede kaudu üles tunginud magmasooni, mis nüüd eristuvad graniitides tumedate aluseliste diabaasidena. Kuid see horn­blendiit?
Aga olgu. Mis seda asja ikka nii kohutavalt keeruliseks ajada. Olgu see rahn seal Kerema tee ääres lihtsalt üks eriline mustav kivi­kamakas. Eestis ainus taoline nii suur. Siinkohal täpsuse huvides võiks lisada selle kivi mõõdud: kõrgus 2,7 meetrit, pikkus 3,3 meetrit, laius 2,3 meetrit.
Valmistusin bussi peale tõttama, kui mööda läks väga ajaloohuviline kohalik külamees. Muuseas jõudis ta mind valgustada naabruses asuva “Stonehenge” ehk Otimäe asjus. Enne olnud see võibolla vaat et poole kõrgem, Vene baaside tulles võeti madalamaks. Ja muuseas on ta leidnud siinkandis peale “rootsiaegse kopika” veel ka härjaraua.
Jajah, Hiiumaa oli Eestis üks viimane piirkond, kus põllutöödel härgi kasutati. Hobused tulid seks ots­tarbeks õige hilja. Nõnda et jah, vanasti rautati ka härgi. Härjaraud aga nägi välja pooliku hobuseraua moodi.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411