Teisipäev, september 17, 2019
 

Mees, kes täitis oma unistuse

erakogu
erakogu
erakogu
Janno Leiger osales sel suvel oma Pontiac T1000ga esimest korda kõigil Estonian Drag Race kiirendusvõistluste Eesti meistrivõistluste etappidel ning sai hooaja kokkuvõttes tubli teise koha.
Janno Leigri (34) huvi kiirendusvõistluste vastu sai alguse juba aastal 2003, kui Hiiumaal toimus üks  kiirendusvõistluse etappe. Sellest alates jälgis ta seda spordiala aktiivselt nii Eestis kui ka välismaal.
Oma esimese Ameerika auto, millega plaanis kiirendus­võistlustele minna, ostis ta juba 2006. Paraku võistlema ta sellega ei jõudnudki. Praeguse võistlusmasina, 1983. aasta Pontiaci soetas kuus aastat tagasi. “Väike tagaveoline auto, millega iludusvõistlusele just ei lähe, aga on hästi kerge ja jäi seepärast silma,” kirjeldas Leiger talle kiirendusvõistlustel teise koha toonud sõidukit. “Ei kujuta ettegi, miks keegi peaks nii koleda auto Ameerikast Eestisse tooma,” naeris Leiger. “Seda on isegi üheks koledaimaks Pontiaciks tituleeritud.”
Janno ütles, et auto lihtsalt sattus talle ette ja kuna see oli väga hästi säilinud, otsustas ta sellest endale võistlusmasina ehitada – “kõigest” viis aastat tööd ja sel suvel sai see valmis.
Kordades rohkem võimsust
“Ütleme nii, et auto juures on enamik asju muudetud ja originaali on selles väga vähe alles, vaid mõned detailid,” ütles Leiger, kes suure osa ümberehitustöödest tegi ise.
Kui originaalis oli Pontiacil 1,6liitrine mootor, siis praegu V8 ja 5,3liitrine, 60 hobujõu asemel on sel nüüd aga 400 ja enamgi hobujõudu.
Käigukast on mõeldud võistluste tarbeks ning talub suuremat jõudu, sama ka tagasillaga, mis on luku ja sobiva ülekandega.
Autol kasutatakse kiirendus­võistlusteks mõeldud kümne tolli laiusi slick-rehve.
Ka on sel turvakaar ning täidetud kõik vajalikud turva­nõuded alates spetsiaalsetest istmetest kuni juhi turvavarustuseni. Muudetud on ka auto kaal, mis nüüd on ühe tonni ringis.
Sellest, kui palju auto ümber­ehitamiseks raha kulus, Leiger rääkida ei soovinud, ütles, et ei taha ilmselt isegi kogusummat teada. Selleks, et saada aimu, kui kuluka hobiga tegemist, ütles ta vaid ühe võistlusrehvi hinna, 200 dollarit, millele lisanduvad transpordi­kulud Ameerikast Eestisse. Rehvide eluiga aga on hästi hoides ja arvestades üks võistlushooaeg.
Enamus juppe oma Pontiacile ongi Leiger ise otse Ameerikast tellinud, sest nii on kõige soodsam. Samas on see ka paras peavalu. Näiteks juba jõulude ajal tellitud rehvid ja juhi sõiduvarustus jõudsid kohale alles päev enne esimest starti.
“Mõtlesin, et planeerin kõike varakult, aga lõpuks ootasin ikka viis kuud ja sain asjad viimasel hetkel kätte,” tõdes Leiger.
Nullist sajani alla 3 sekundi
Leiger tegi sel suvel kaasa kõik kiirendusvõistluste Eesti meistrivõistluste viis etappi. “Ma arvan, et mul läks hästi, sest lõpetasime kõik etapid ja suuri kadusid polnud, ainult üks käigukast purunes Haapsalus, aga saime selle ka kiiresti korda tänu headele inimestele,” rääkis Leiger.
Oma esimesel võistlushooajal tõi ta koju kolm teist kohta, ühe kolmanda ja ühe esikoha. Eelviimasel etapil Saaremaal saadud esikoht oligi tema sõnul hooaja suurim kordaminek.
Täidetud sai ka üks eesmärkidest, kui võistlusautol õnnestus kahel korral rada läbida 10,9 sekundiga. Leiger
selgitas, et see on tema võistlus­klassi ajaindeks ja see tähendab, et 402meetrist rada ei tohi läbida kiiremini kui 10,9 sekundit.
“Lihtsamalt öeldes tähendab see, et nullist sajani kiirendab auto pisut alla kolme sekundi,” märkis ta ilmse uhkus­tundega. Pontiaci tippkiirus aga oli sel hooajal 198(!) kilomeetrit tunnis. Järgmisel aastal on selle võistlusklassi indeks 9,9 sekundit ja siis peaks auto lõppkiirus olema 230 kilomeetri kanti.
Leiger rääkis, et kui ta esimest korda võistlusel kiirendas, oli see ehmatav. “Panime Tartus slikid alla ja läksin sõitma, kiirendades pidin gaasi ikkagi korra maha laskma, sest ma ei saanud aru, mis toimub – kiirendades oli niisugune huvitav tunne,” kirjeldas ta oma kogemust.
Gaasipedaal kiilus kinni täiskiirusel
Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et 400 meetrit autot rajal otse hoida on lihtne, teatud võimsuste puhul aga tuleb juhil palju vaeva näha, et ta sõiduki üle kontrolli ei kaotaks.
Ühe hirmsa hetkena oma võistlushooajalt meenus Leigrile tema esimene start Tartus: “Kuna auto kokkupanek jäi viimasele hetkele ja läksime Hiiumaalt ära nii, et meil ei olnud all õigeid velgesid, siis üritasime neid alles Tartus alla panna. Siis selgus, et pole sobivaid mutreid ja neid ei õnnestunud ka kuskilt saada – nii pidin esimese sõidu tegema tavaliste tänavasõidu­rehvidega. Kuskil saja meetri peal käis autol ratas all nii kõvasti ringi, sest rehvidel polnud mingit haarduvust… Teepiirded hakkasid juba lähedalt paistma ja oli päris ärev hetk.”
Rohkem midagi niisugust ta kogenud pole, sest slickidega sõites on pidamine parem, küll aga on tema meeskond öelnud, et rajal olles auto vänderdab kõvasti. “Mul endal on siht silme ees ja ma ei pane seda tähelegi, nii et teistel on kõrvalt vaadates ilmselt hirmsam kui mul roolis,” leidis ta.
Viimasel võistlusel kiilus täiskiirusel sõites mingil põhjusel kinni gaasipedaal. “Võtsin jala gaasipedaalilt ja midagi ei juhtunud, auto kiirendas edasi. Algul ei saanud ma aru, mis toimub, keerasin kiiresti nitrokraanid kinni, et miski pauku ei teeks ja suretasin mootori välja, aga auto kiirendas edasi,” kirjeldas ta veel üht ärevat hetke.
Lõpuks õnnestus tal siiski auto peatada: “Sinna, raja lõppu auto jäigi, sest ma ei julgenud seda ise enam käima panna, kuna nitrogaasi võis kuskile mootorisse jääda ja bensiini koosmõjul oleks see võinud plahvatada. Kuna midagi katastroofilist me autol viga olevat ei leidnud, võistlesin edasi.”
Meeskond toetas terve hooaja
Leiger ei käi võistlustel üksi, tal on seljataga kolmeliikmeline meeskond, Villu Tuulik, Rain Raukas ja Siim Eramaa, kellest Leigri sõnul on talle palju abi. Üks neist aitab autole vastavaid seadeid teha ehk on mehaanik. Üks aitab juhil stardis auto paika panna ehk siis stardiprotseduure teha. Kolmas teeb lihtsamaid töid, pildistab ja filmib.
Küsimusele, mida arvab niisugusest hobist tema pere, vastas Janno Leiger, et ega naine tegelikult kõige õnnelikum just pole, aga siiani on kompromissile jõutud. “Eks ma olen seda suuresti pidanud öistel tundidel tegema, aga mu naine on olnud mõistev ja kannatlik,” tõdes ta.
Ei pea tänavatel kihutama
Leiger on Drag Race 15 aastat jälginud ja talle tundub, et viimastel aastatel on väga palju harrastajaid juurde tulnud – hooaja vältel on võistlejaid olnud 60–80 ringis. Temaga samas võistlus­klassis sõitjaid on küll alla kümne, suurem on huvi tänava­klassi autode vastu. “Saab ka legaal­selt kihutada, ei pea tänavatel rumalusi tegema,” märkis Leiger.
Drag Race ehk kiirendus­võistlused ei ole lihtsalt maan­teel rehvi suitsetamine ning tihti kiputakse neid streetraceritega sassi ajama. Drag Race´i puhul on tegemist ikkagi ametliku spordialaga. Ka burnout ehk rehvide suitsutamine kiirendus­võistlustel pole niisama nalja pärast, vaid see on vajalik rehvide soojendamiseks, et need teekattega paremini haarduks.
Meistritiitel jäi kripeldama
Leigri sõnul on tema Pontiacis päris palju potentsiaali, et seda tulevaks aastaks veel kiiremaks ehitada ja järgmisse võistlusklassi edasi minna. “Paljud arvasid, et äkki pärast esimest võistlus­hooaega kaob mul huvi ära, aga vastupidi, huvi just kasvas,” kinnitas ta. “Algaja tee on nüüd käidud ja asi selgem.”
Hoolimata sellest, et Leiger täitis endale hooaja alguses seatud eesmärgi, jäi napilt käeulatusest välja jäänud meistritiitel siiski hingele kripeldama. “Kuna sõitsime oma klassi kõige kiirema aja, siis oli võit vaja ainult vormistada ja stabiilselt sõita, aga viimasel võistlusel sai nitrogaas viimases sõidus otsa ja siis sinna see võit jäi,” oli ta pettunud. “Aga nagu paljud ütlesid, siis esimesel aastal ei saa nii hästi ka minna ja tuleb niiöelda maapeale tagasi tulla.”
Kui peamiselt võisteldakse kiirendusvõistlustel BMWdega, siis Pontiac T1000 tekitas päris palju elevust. Üks Soome meeskond soovis seda isegi ära osta, aga Leiger keeldus.
Kuigi Eestis on tänavune kiirendusvõistluste hooaeg juba läbi ja Pontiac juba talvekorteris, on tema meeskonnal siiski veel võimalus osaleda 21.–22. septembril Poola meistrivõistluste etapil. Eestlased on juba hakanud selleks võistluseks tiimi kokku panema. “Kui leiame piisavalt vahendeid, siis liitume, aga see selgub alles viimasel hetkel,” ütles Janno Leiger.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411