Teisipäev, september 24, 2019
 

Jaani kiriku aias

Tapio Vares | Hiiu Leht
Aira Kaal on poole sajandi eest kirja pannud oma Eesti vabariigi aegsetes lapsepõlve­mälestustes ka meenutuse Jaani kiriku juurest: “Ere päike rammestas, aga meri ja taevas olid täpselt ühte värvi. Seisin kaldal ja nägin poolteed unes ja poolteed ilmsi, et siit saab otse taevasse.
“Jaani kiriku juurest saab otse taevasse,” ütlesin ma. “Kujuta ette kui imelik! Jah, kas pole see naljakas, et just Jaani kiriku juurest? Oled sa seda enne kuulnud?”
Tundus, et niisugust juhust ei tohiks kasutamata jätta, ehkki taevasse minek mind sel päeval vähe huvitas.
Õde ei võtnud asja tõsiselt. “Lähme suplema,” ütles ta. “Jõuame enne ära käia, kui rahvas kirikust välja tuleb.”
Kirik ise oli ka põnev. Nii mere lähedal, nii pisike ja üksik – justkui mõni võõramaa lind siia ära eksinud. Ja kahtleb, kas minema lennata või paigale jääda?
Taevas algas otse mu jalge eest. Unustasin ikka jälle, et see on meri.”
Jaani kirik Saaremaa kirde­rannas on üks vähestest Põhjasõja eelsetest baroksetest maakirikutest Eestis. Noh, ja kui juba autoga mööda vurada, siis tegime sel augustihommikul siin peatuse. Eks ta teistmoodi näe välja küll, kui kõik need gooti ja pseudogooti teravate tornikiivritega kirikud. Aga kui barokne…
Kui Jaani kihelkond 1675. aastal Pöidest eraldati, hakati siia mere äärde künkale ka kohe kirikut rajama. Piki­hoone valmis arvatavasti 1703. Praegu peamise ilme loov torn on aga hoopis hilis­klassitsistlik ja sai valmis 1842. aastal.
Piilusime aknast sisse. Hmh, mis parata, kuidagi rõhuv tunne tuli peale. Ei sobi minusugusele paganale kirikud seestpoolt kohe sugugi. Parem neid vaid väljastpoolt vaadata, siis pole vigagi.
Hoopis enam meeldis mulle aga asukoht üldiselt. Ümber­ringi haljendamas vahtrapuude rida. Varem oli see kahekordne, nüüdseks on kirikupoolne maha võetud. Ja seejärel korralik toekas kiviaed. Kiriku ja mere vaheline heinamaa on lagedana hoitud, et säilitada avatud merevaadet kui muiste. Kujutlesin, kui mõnus oleks siin pikal jalgsirännakul vahtrapuude vilus puhata ja üle kivi­aia ning heinamaa merele vaadata, silmapiiril Hiiumaa laidude rivi. Miskipärast ma viieteistkümne aasta eest siin jalgsi matkates aga ei puhanud, vaid põrutasin otse edasi Pulli panga poole. Sama­sugune Hiiumaa laidude keti vaade avaneb ka Pullilt. Olin toona vist ikka väga väsinud, kui tegin kummalise võrdluse: Hiiumaa laiud on nagu üle ühe välja löödud hambad suus… Nüüd tegi mu reisikaaslane teatavaks oma võrdluse: nagu vagunid teised seal reas.
Muide, Jaani kiriku pikihoone idaviilu ehib iselaadne dolomiidist raiddetail, kujult kui mini-mini koopia vene kirikute sibulkuplist. Sääraseid leiduvat ka Kuressaare vanalinna majadel. Samusel ehismoodustisel on oma nimetuski olemas. Milline, seda ma kahjuks ei tea.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411