Teisipäev, juuli 2, 2019
 

Viiu Härm 75

Harda Roosna
Homme tähistab sünnipäeva meie armastatud luuletaja ja fotokunstnik Viiu Härm. Ametlikud allikad nimetavad teda näitlejaks ja luuletajaks, kuid hiidlased tunnevad teda pigem luuletuste ja imeilusate loodusfotode kaudu.
Võtan Viiuga ühendust, et teha ettepanek tähistada raamatukogus tema sünnipäeva. Viiu jääb meie jutuajamises tagasihoidlikuks. Ta ütleb: “Mul on kuhjaga tegemisi, mida teha tahaks, aga aega ei jätku. Nii pole aega sünnipäevale suurt mõeldagi. Pealegi on mu sünnipäev alati olnud koos laulupeoga. Et mis pidu siis veel!?”
Pakun talle välja, et teeme väljapaneku tema teostest. Viiul on välja antud mitu luulekogu: “Pealkirjata” 1973, “Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast” 1978, “Sina, jõgi” 1984, “Keegi teeline” 2004, “Oh sind tüdrukut” 2009 ning kaks romaani: “Duubel kaks” 2000 ja “Õhuaken” 2004. Viimase romaani eest sai ta 2005. aastal Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna.
Viiu vastab sellele ettepanekule nõustuvalt: “Raamatukogus väljapanek raamatutest on küll kena mõte. Aeg läheb edasi ja lugejadki vahetuvad. Uutel uued lemmiteosed, eks ole see asjade loomulik käik. Väike meeldetuletus ei teeks paha.”
Pakun talle välja ka võimaluse eksponeerida fotosid. Viiu on tubli interneti-inimene. Tal on oma fotoveeb http://viiu.pri.ee kus neid pilte näha saab. Viiul on ka Facebooki konto, kuhu ta samuti fotosid üles laeb. Kes veel tema sõber Facebookis pole, võiks selleks saada. Viiu hea kompositsioonitaju, piltide värvid ja teostus loovad neist võrratud teosed.
Teen Viiule veel kaks ette-panekut. Arutame, kas ta oleks valmis kohtumisõhtuks lugejatega. Ta meenutab soojalt ühte juuliõhtut aastal 2013, kui toimus tema luule- ja pildiõhtu Soera muuseumis. “Soera muuseumis oli kord mu luule- ja pildiõhtu, lugesin vaheldumisi oma luulest kompositsioone ja näitasin ekraanil loodus-piltide komplekte. Tore õhtu oli vanas talutares, mulle juba lapsepõlves väga koduses… Küsiti palju ja tekkis tõeline dialoog minu ja auditooriumi vahel. See oli mul suur töö. Tulevikus võime millegi taolise peale mõelda. Uuema tehnikaga ja ehk ka paremates tingimustes. Võibolla mornis novembris, siis kui saarel vaikseks jääb.”
Pakun välja, et võiksime teha ka intervjuu. Viiu arvates on intervjuusid piisavalt tehtud, ta kahtleb, kas üks veel lisaks midagi juurde annab. Paaripäevase järelemõtlemise tulemusena vastab ta mulle lõpuks nii: “Tegelikult on 2019. aasta mulle mitmekordselt tähenduslik. Minu juubeliga käivad koos mitmed meie pere juubelid. Palju tähtsam on minu jaoks see, et me ostsime Kukkasse maja täpselt 50 aastat tagasi. See koht on mulle ja kogu meie perele väga tähtis, see on palju olulisem sündmus. Meie laste lapsepõlvesuved on olnud kõik siin. Nad koguni uskusid, et Hiiumaal ongi alati suvi, siin teisi aastaaegu ei olegi. Mina sain sel esimesel siinoldud suvel 25. Nii tore on sellele mõelda. Meie kolmest tütrest esimene oli siis üheteistkümne kuune ja üldse – kõik oli veel ees! Seitse päeva peale minu sünnipäeva on juubel meie keskmisel tütrel – 45! Meie kolmas tütar, Viiu-Marie Fürstenberg, asus oma perega kümme aastat tagasi päriselt Hiiumaale elama! Ja nende kolmas laps, kes on meie üheksas lapselaps, sai sel suvel üheaastaseks – juubel ju temalgi! Tema vanem vend sai aga mais kümme! Ja tähtsusetu pole seegi, et kümme aastat tagasi sattusin siinses ajalehes lugema kuulutust, et Palade kool vajab inglise keele õpetajat. Minu väimees Thilo oli selleks ajaks lõpetanud Berliinis ülikooli just inglise keele ja ajaloo õpetajana. Meie julgustusel ta kandideeris – ja siin ta nüüd ongi! Kas pole siis sel suvel kuhjaga kõiksugu tähtsaid ja ümmargusi tähtpäevi? Ja selle rea täienduseks siis fakt, et juulis 75 aastat tagasi tulin ma kahenädalaselt ema süles mitte laeva, vaid kaluripaadiga Hiiumaale. Oli aasta 1944 ja märtsipommitamises Tallinnas oli muutunud tuhahunnikuks ka maja, kus isa ja ema üürikorteris elasid. Mu kodutuks jäänud vanemad asusid rongiga juulikuu teisel päeval teele, et jõuda minu sündimise ajaks Hiiumaale Puski külla Selja tallu – minu ema sünnikoju. Millegipärast läks mul rappuvas rongis kiireks ja sünnitus algas. Kaasreisijate soovitusel tuldi Keilas rongilt maha. Isa leidis ööl vastu kolmandat juulit ühe sõjaväe veoauto, millega nad hommikuks tagasi Tallinna jõudsid. Pool kümme tulin ma puupüsti täis Sakala tänava sünnitusmajas ilmale, et siis kaks nädalat hiljem uuesti Hiiumaa poole teele asuda. Siin, oma esivanemate maal, õppisin ma kõndima ja kõnelema. Olen kirjutanud hulga luuletusi oma Puski lapsepõlvest ja vanaemast. Suures koondkogus “Keegi teeline” (2004) on kõik varem ilmunud kogud sees ja pool raamatut veel ka uut kogu nimega “Sõnad lähevad mööda”. Esimeses kahes kogus on aga palju Hiiumaaga seotud luuletusi. Ja esimeses raamatus “Pealkirjata” on ka üks selline kokkuvõttev mälupilt, mida oleks tore 75. aasta taguse siia saarele jõudmise puhul teie kõigiga jagada. Siin ta on.”

kui tuli laupäev lepaluua tõime
ja üle pühitud said hallid lauad
ja kaltsuvaibad klopitud mis kaua
siin majas pleegitasid tuhmi lõime

uus tegu leiba künas ootas juba
suur ahi nurgas oli kuumaks köetud
said kasevihad ümmarguseks pöetud
ja palav oli saun ja palav tuba

ja vanaemal õhetasid paled
ja meie jaoks ta tegi kaapekakud
on väljamõeldised me eluhakud
kõik mälestused mis ei ole valed

Viiu luulekogusid saab sirvida ja laenutada Hiiu valla raamatukogus. Lisaks saab juulikuu jooksul vaadata ja imetleda tema loodusfotosid, neid näidatakse elektrooniliselt suurelt ekraanilt. Samuti on väljas meediumitele antud intervjuud.
Soovime Viiule jaksu ja jõudu järgnevateks aastateks ning palju õnne!

Annely Veevo
Hiiu valla raamatukogu direktor

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411