Teisipäev, juuli 30, 2019
 

Loopealsed lood-angervarrega

Tapio Vares | Hiiu Leht
Miskipärast torkab lood-angervart (Vincetoxicum hirundinaria) vaadates pähe sõna “soliidne”. Omamoodi ilus on ta: tumerohelised sireli moodi lehed, puhmikute ladvus väiksed kreemvalged õied.
Kui lähemalt uurida, siis meenutavad õied pisut oma troopiliste sugulaste vahalillede omi. Kuuluvad ju mõlemad samasse angervarreliste (Asclepiaceae) sugukonda. Kuigi uuemal ajal on angervarrelised tõstetud hoopis koerakooluliste sugukonda.
Eks see süsteemaatika ole üks segane ja alatasa muutuv värk.
Lood-angervart looduses trehvata niisama lihtne polegi. Üheteistkümne aasta eest tegin temaga esmatutvust hoopis Lätis Väina jõe dolomiitkaljusel kaldal. Alles kaks aastat hiljem kohtasin angervarsi Saaremaa idatipus Kübassaares. Angervars kasvab Eestis vaid Kihnus, Puhtus, Muhus ja siin-seal Saaremaal. Hiiumaal olla teda kunagi leitud ka, kusagil kaguranniku laidudel arvatavasti. Äkki on seal siiamaani olemas? Peale selle vohab lood-angervars meist põhja pool Edela-Soome saarestikus. Eestisse arvataks angervars olevat sisse rännanud edelast, Rootsi kaudu.
Juulikuus võtsin nõuks otsida lood-angervars üles Saaremaa siseosast. Seal Sagriste-Võrsna piirkonnas kannab ta (küllap Paadiku järgi) nime paadiku-uba. Nimelt meenutab ta vili veidi oakauna. Lähedal Kaalis kutsuti aga villakaunaks – kaunas leiduvate villataoliste kiududega seemnete järgi.
Sagristes, Eiste teeotsas võttis mind vastu lillekirjaline lambakarjamaa. Otse teepervel punalillatasid põld-härgheinad ja roosatasid liblikõisi imelikud maadjad põõsamoodi asjandused, teravad astladki küljes. Nagu teab mis võõrliik, ent tegelikult täiesti kodumaine taim: roomav jooksjarohi (Ononis repens). Tegu on meil peamiselt vaid saaremaise liigiga.
Lambakarjamaal lõhnasid kollased hobumadarad, õitsesid verevad kurerehad, puned, kassisabad ja karikakrad, liivatee ja valge ristik. Muulukad olid valmis saanud. Siis veel kuutõverohtu, lubikapuhmaid, murulauku, harilikku ja valget kukeharja, angerpisti, põldmarju, tükati massiliselt pajuvaagi tumekollaseid korvõisikuid… Väga liigirikas värviline kooslus, samas kidur ja katkendlik, sekka paljandumas lubjaklibulaike.
Muidugi olid siin ka otsitavad: lood-angervarred. Justkui mingid võõramaised puhmikud, tükati lausaliselt klibust esile tõusmas. Mõned õitsesid, paaril rippus küljes rohelisi aheneva tipuga kaunu. Angervars on mürgine ja nähtavasti seetõttu lambad neid ei söö, sestap nad sel alvaril nõnda ohtralt vohada saavadki. Ent siin lauspäikses ei näe nad siiski kõige uhkemad välja. On suhteliselt madalad ja lehed veidi kokku volditud. Angervars, ehkki soojalembene, kasvab lopsakamaks pigem poolvarjus.
Veidi maad Võrsna poole jõudsin järgmisele angervarre kasvukohale. Siingi oli paljastuva klibuga loopealne, segus mändi ja madalat kontpuuvõsa, tiba põld-härgheina, üks jooksjarohi, lubikat ning ka mõned angervarred, ehkki üsna kidurad.
Seevastu üle roopatee kadastikumännikus olid lood-angervarred sootuks teist nägu: n-ö sirelilehed julgelt laiali, luues ilusa tausta helekreemjatele õietähtedele. Nõnda sai Saaremaa loopealseil taas nähtud see iselaadne taim. Ent nagu öeldakse: süües kasvab isu. Peale Läti jõekalda panka ja saaremaiseid alvareid oleks väga huvitav üles otsida lood-angervars mõnelt Saaristomere saarelt. Kuidas see lubjalembene taim küll seal graniitkaljudel kasvab? Võiks väga omamoodi vaatepilt olla!

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411