Teisipäev, juuli 23, 2019
 

Kilde viimasest Ahvenamaa päevast

Tapio Vares | Hiiu Leht
Mu nädalane Ahvenamaa reis ligines lõpule ja tol maikuu 20. päeva hommikul oli mul küllalt aega, et saarega hüvasti jätta.
Mugisin bussi oodates Möckelö peatuses. Miski-pärast kuidagi naljakas nimi see Möckelö. Silma paistis teeperve ehituseks kasutatud purustatud punane graniit. Ka kruusateed on sel maal graniidist. Graniit on ju ilus, ent järsku tundsin puudust lubjakivist. Näe, kõrval kadastikus õitsesid justkui paesele pinnasele viitavad nurmenukud, ent ei kuskil ei tillematki lubjakivikildu. Võibolla Lemlandi saarel rändkividena leiaks. Terve nädala jooksul jäi mulle ette vaid üksainus fossiilidega lubjakivitükk Dånö saarelt.
— Istusin Maarianhamina Turu tänaval nagu Itaalias: õlipuukesed hõbetasid ja prantsuse lavendlid puha õitsemas. Muidugi olid need vaid lillepoe väljapanek. Soulange’i magnooliad olid noorlehte puhkenud, viimased väsinud õied veel okstel. Kus küll kasvab siin kuskil olema pidav Notofagus antarctica?
— Küsisin i-punktist lõunapöögi kohta. Väga abi-valmis naisterahvas helistas mitmesse-setmesse kohta ja ta visadust kroonis edu. Linnaaednikult sai teada, et see harukordne tänavapuu kasvab bussijaamast veidi mööda  Skarpnäsvägenit loode poole, keskapteegi ees.
Tõesti, seal Matts Dreijeri nime kandval haljasalal ta kasvaski. Kivist platsikest ilmestas eeskätt suur valge pihlakas, siis veel pärn ning väikestes mullasõõrides risoomikas kurereha, punane ubapõõsas ja siidpöörised. Ja siis tema, harilik lõunapöök, levitades väikeste noorte lehtedega võrast head kaneeli-
lõhna. Pisikesed kollased tolmukakimbud ilmestasid oksi. Vanadel raagudel paistis palju mulluseid kesti. Nagu pöögi viljalüdid, ent nii tibatillukesed. Igatahes näikse ta siin hästi viljuvat!
Vaksajämedune rõme-
korbane tüvi hargneb kolme-nelja jala kõrguselt. Puu on kokku 4,5 meetrit kõrge, rässakas ja turris olemisega ega taha enam sugugi kõrgust juurde visata.
Harilik lõunapöök on peaaegu ainus (võib olla Notofagus pumilio ka) Lõuna-Ameerikast pärit puuliik, kes siin meie laiuskraadidel suudab ellu jääda ja isegi edeneda. Kümne aasta eest Saaremaal Audakul nägin 3 meetri kõrgust püstist puuhakatist, seitsme aasta eest Helsingis Kaisaniemi botaanikaaias nähtud puu oli üle 3 meetri kõrge. Kui suured on nad nüüd?
Kuid see lõunapöök siin Maarianhaminas on iseäranis eriline seetõttu, et tegu tänavapuuga. Otse keset elavat liiklust, kivisel platsil järsku säärane haruldane eksoot. Pole üldsegi enesestmõistetav nähe. Mu Kesk-Hiiumaal liiga lagedas kohas külmus aastakümne alguse karmidel talvedel lõunapöök korduvalt tagasi. Ehkki kodumaal kasvab lõuna-
pöök peaaegu tundra piiril lähisantarktilises kliimavöötmes, lagedatel mäenõlvadel lõõtsutavate tormide käes, vajab ta siin põhja-maal edenemiseks siiski kaitstud kasvukohta.
— Käisin Lilla holmenil meres suplemas. Brr, külm! Ja kagutuul kah jahe. Ülemere Eestisse oli just soojalaine jõudnud, ent siin avavee teisel kaldal püsis ikka veel jahedus.
Ses kohas levib haruldane liivarannajupp, mis lõpeb ühes otsas vettevajuva lauge graniitpõrandaga, teisal kollendavasse roopadrikusse sumbudes.
Lahevee taustal kiikus tuules Soome pihlaka lõhestunud lehestik.
— Maarianhamina võiks olla õige mõnus linn, paraku on linnasüdame tänavavõrgustik tõmmatud joonlauaga ruudustikuks. See kipub pisut häirima – liiga korrapärane on kõik, ei mingit tänavaterägastikku eksimist. Seevastu loodus on siin vägagi kaootiline. Üles kerkib sakiliste-plokiliste graniitide kuhjatisi. Ühe, Badhusbergeti, tipus asub vaateplats, kuhu rahvas autodel loojangupäikest kaema vooris. Kaljude segadikku katab katkendlik taimestik kanarbike, maarjasõnajalgade ja kivi-imaratega, lisaks (metsistunud võõrliigina?) kalju-kukehari. Vaevaste vanade männijässide tagant paistsid all “Pommerni” purjeka kõrged mastid, seejärel kui Vormsilt laenatud Sviby nimelise lahe vesi koos metsaste neemede ja saartega. Lõunas kerkis Lotsbergeti kivine mägi, üle linna kagus Lemlandi ranniku kaljumäed. Milline panoraam!
Pudeleid otsiv onu tähendas möödaminnes, et milline ilus õhtu, ilusat õhtut! Oli tõesti ilus õhtu, ilusas kohas, ilusa nädala lõpetuseks. Ja kiiret polnud mul kusagile. Sest laev pidi saabuma alles peale südaööd.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411