Teisipäev, juuli 9, 2019
 

Godby hiigelelupuud pääsesid napilt

Tapio Vares | Hiiu Leht
Godby arboreetum kujutab endast võrdlemisi laialdast metsaala Godby ja Färjsundeti väina vahel. Valdav osa sealsetest võõrpuudest pärineb 1930nda aastate istutustest.
Ala läbib jalgrada ja kohe, asulast idas, avaneb vaade, kui oleksid sattunud Kesk-Euroopasse. Maanteeservas tumerohetab metsana
euroopa nulge (Abies alba) ja kasvab kolm harilikku valgepööki (Carpinus betulus). Nulgude ala meenutab Hiiu-Suuremõisat, ent nulud on Godbys nooremad ja sestap mitte nii vägevad. Kõrgust ei oska kahjuks pakkuda, ent jämedaima tüve läbimõõt küündib kahe-kolme jala vahele küll. Nulud on kõikjale paksult järelkasvu külvanud, ka ebatsuugade (Pseudotsuga menziesii) alla. Jämedaima ebatsuuga ligi kahejalase läbimõõduga tüve katab lõhenenud paks korp. Säärases ebatsuugapuistus polnud ma varem viibinudki.
Ja siis need kolm valgepööki tee ääres, ühe tüve läbimõõt kuni jalg. Kõigil kolmel olid võrad paksult rippurbades. Eriliseks teeb siinse kasvukoha, et nende all on seemikuid lausa muruna.
Edasisel astumisel maapind tõusis. Nüüd tulid keerdmännid (Pinus contorta). Sel külmakindlal Kanada ja USA Kordiljeeridest pärit liigil on ilus tihe seedermändi meenutav võra. Kuid hallid peenrõmelised tüved ei tundunud siin üldse männi moodi, meenutasid hoopis vägagi kõrval kasvavate harilike kuuskede tüvesid. Ebatsuugasid ja nulgusid oli siiagi harilike mändide ning kuuskede alla külvunud.
Siis aga läks asi täiesti käest ära – nagu tornaado on arboreetumist läbi läinud ning ees avanes kole pikk ja lai lank upakil ebatsuugade ja teiste puude kändudega. Kuriili lehise (Larix gmelini) puistu on peagu täiesti hävinud, eemal püsti vaid paar puud. Ragistasin oksarisus vaevaselt edasi. Endine varjukas puhkekoht oma pinkide-lauaga oli nüüd kah keset lagedat räga. See oli ikka kohutav torm, mis tänavu 2. jaanuaril Ahvenamaad ja Soomet tabas, meie pääsesime õnneks võrdlemisi kergelt. Torm püstitas mitu uut Soome rekordit: 10 minuti jooksul keskmine tuule kiirus 32,5 m/sek, puhangud kuni 41,6 m/sek, Ahvenamaast põhjas Põhjalahel mõõdeti lainekõrguseks kuni 7,9 meetrit. Pole siis ime, et Ahvenamaaal näeb kõikjal tormimurdu ja selle tagajärgede koristamisel tekkinud lanke. Ka Godby nulupuistu servast on tükk metsa läinud, ent hiigelelupuude (Thuja plicata) mets on üle noatera pääsenud. Jõudsin laastatud alalt otse üle tee varjuka okasmetsa rüppe. Tundub, et siin kummuv graniitmägi kaitses metsa.
See oli ilus üllatus – niisama lihtsalt olin järsku nagu kusagil Oregonis või Briti Kolumbias. Siinses 80–90aastases puistus kasvab oma poolsada hiigelelupuud. Kõige jämedama tüve läbimõõt kisub kahe jala ligi. Tõeliselt äge sammastik! Alt laiali juured, ülespoole koore pikilõhetriibud annavad tüvedele niiöelda optiliselt sihvakust ja kõrgust lisaks. Kui kõrged nad võiks olla? Kui juba 1976. aastal kõrgusid 16 meetrini, siis praegu võiksid olla oma 25 meetrit küll?
Erinevalt kuusikust või nulikust on elupuude võrakatus õhuline, sinitaevakirja täis. Ometigi ei kasva puistu all peagu midagi. Igihaljad Ameerika mõõk-astelsõnajalad sobiks siia hästi… Puistu serva pool ilmub noori kuuski, ebatsuugasid ja elupuude endi järelkasvu. Paar elupuud kuni 10 meetrit kõrged, kuid on ka päris pisikesi. Tundsin end kui päris mägede hiigelelupuumetsas: tüvesambad mäenõlval, all päikses kümblev oruniiduvaade, külgedel ja ülal paljastumas graniitkaljusid. Õhku täitis iselaadne raskemagus elupuude lõhn.
Noorukesed elupuud ja ebatsuugad trügivad aga lausa üles graniitmäe otsa välja. Algul noored elujõus puud, isegi 4–5 meetrit kõrged, siis aina pisemad, muist pea paljal kaljul mulluse kuivusega hinge heitnud. Ees ootab karm ala, kus männid kõverduvad vaevasteks jässideks. Vaatad sealt alla rohelisse metsa ja tunned, kui kontrastne võib ikka olla see graniitne maa. Tundralikud mägede tipud ja viljakad orud miniatuuris külg-külje kõrval koos.
Muide, hiigelelupuude sekka on istutatud ka harilikke elupuid (Thuja occidentalis), ent nemad jäävad mõõtmetelt märksa madalamaks. Samuti on siia kasvama pandud neli jugapuud, kõrgust on neil praeguseks 8 meetri kanti. Paraku on tormis murdunud suur kuusk neile otse peale vajunud.
Lääne-Saaremaal Kuusnõmme poolsaarel on kah oma hiigelelupuumets. Paraku on nad sealsel õhukese mullaga paepealsel tormidest järjest kahjustada saanud. Kui ma seal 2006. aasta talvel viimati käisin, oli suur osa puudest tormis hävinud. Ahvenamaa hiigelelupuumets aga pääses orkaanist otse kui imeväel ning võib nüüd edasi sirguda ja kosuda lausa mitusada aastat. Suudab ju hiigelelupuu elada kasvõi tuhat aastat. Ja kui need kaljunõlvadel tärganud elupuud kah kord suureks kasvavad…
See mets oli mu jaoks üks Ahvenamaa lummavamaid kohti.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411