Neljapäev, juuli 4, 2019
 

Ära Stornäsetil

Tapio Vares | Hiiu Leht
On kahju, et meie saartele ei ole istutatud ühtki pöögimetsa-tukka. On proovitud küll Sangastes ja Õisu metskonnas, ent sealsed talved on pöökidele siiski pisut karmiks osutnud. Hästi edenenud pöögi metsa näite leiab aga Kuramaalt ning isegi meist põhja pool asuvalt Ahvenamaalt.
Ahvenamaale Stornäsetile istutati pöögid 1930ndate aastate esimesel poolel. Nüüd, tänavusel maikuul, olin teel sinna. Kastelholmist läbi Skutevikeni küla oli päris mitu head versta kõmpimist. Viimane külamaja enne metsa, maja ees hoovipuudeks kaks paksult urbi täis valgepööki.
Veel hulk maad ning seal, õunaistanduse kõrval, ta lõpuks oligi: ligi 90aastane pöögimets põhja pool 60ndat laiuskraadi. Tõsi, olin seda natukese suuremana kujutlenud. Pealegi ahistas seda ühest küljest suur lageraieala, teisalt on sealt läbi läinud aasta alguse suurtorm, murdes suuri ebatsuugasid ja euroopa nulge. Pöögid kuid on pääsenud. Esimeses rühmas sirgub paarkümmend puud, veidi eemal veel seitse pööki, lisaks kaks kuivanud tüve.
Igatahes oli see tore pöögi-metsafragment. Silehallid tüved kõik üle jala läbimõõdus, jämedaim venitab kaks jalga ära. Võrad olid puhkenud siidistest lehtedest õhuliselt haljad ja sealt kostus lakkamatu suminakoor. Mesilased pöögivõrades? Pöök peaks ju olema tuultolmleja. Aga vahest kogusid nad sealt õietolmu?
Maapinnal krõbises astumise all pruun vana lehestik, ohtralt vedeles ogalisi lüdisid. Õitses ülane ja haljendas saluhein. Eriti tähelepanuväärne aga oli tohutu mass järelkasvu. Tükati pea läbipääsmatu padrik peamiselt 4–5 meetri kõrgusi pööke, maapinnal päris pisikesi pöögihakatisi. Paar noorpööki on üle tee lehisekultuuri sattunud, üks 3–4 meetrit kõrge pöök otsaga põhjamaises okasmetsas. Lausa mitusada meetrit edasi, teispool õunaistandikku, on tee ääres rohuses kraavis kolm kahejalast pööki. Ja veel paarkümmend sammu edasi samas kuivas kraavis 6 jalga kõrge pöögivits. Kuis nad siia sattusid, kas linnu peidetud toidutagavarana? Kahjuks niidetakse need seal kraavis arvatavasti maha.
Huvitav oli sellist pöögi metsistumist näha. Veider on see, et kuuluks Ahvenamaa Rootsi alla, oleks tegu sisuliselt omamaise metsaliigiga. Kuna Ahvenamaa asub Soomes, siis tegu võõrliigiga.
Võib olla kõigest tuhande aasta eest kasvas pööke meie läänesaarte metsades, näiteks on leitud pöögi õietolmuteri Hiiumaal Prassi järve setetest. Huvitav, kas see liik toona korraks ka Ahvenamaale jõudis? Aga jah, tõesti kahju, et meie saartel ühtegi taolist näidet pole. Meil ei saa maikuus, pöökide ilusaimal ajal, näha ega tunnetada sellise metsa meeleolu.
Mul oli plaan sinna pöögimetsa telkima jääda, ent siiski tõmbas edasi mere äärde.  Stornäseti lõunaranda viib kaks matkarada. Üks kulgeb ranna lähedalt, teine suundub otse üle põdrasamblikuse kaljupõndaku, kus mändidel ripuvad habesamblikud. Rajad ühinevad hõredas ja niiskes sanglepa-saaremetsas, kuhu on rajatud laudtee. Saaretüvesid ilmestasid saare-rihmsamblikud (Ramalina fraxinea). Selle metsa kõrgemas servas lillatas hilistunult veel palju lõokannuse õisi, turritas üles kaks tumepruuni urbset mürklimürakat. Ka euroopa metsputk jäi ette.
Stornäseti lõunaserv on kaugel eemal asustusest, vist üks väheseid looduskohti rannas, kuhu majad pole trüginud. See on mõnus ära-koht, kus saad omaette mererannas olla tunde… Päike oli punaka graniitkalju soojaks kütnud ja Kornäsfjärdeni siselahe vesi polnudki supluseks nii väga külm.
Õhtul istusin jaapanlikult rõhtoksise kaljumänni vilus. Valitses sulnis rahu, täis mere- ja maalindude hääli. Segiläbi kostusid tiirud ja kägu, metsvint ja kajakas, musträstavile, sõtka lennu-vihin, kauge luige hüüd.
Õhtu edenedes meri silenes. Nojah, pisut raske oli seda siin ehtsaks mereks pidada. Kõikjal, kuhu vaatasin, paistis vastasrand, vaid versta, äärmisel juhul kahe versta kaugusel. Kui seda va Tingöni saart seal ees poleks, siis avanenuks avar Lumparni sisemere vaade. Nüüd olin aga nagu pigem järve ääres. Meenus isegi kunagine juuniõhtu ülespaisutatud Väina jõe ääres Lätis. Selline lai rahulik veesoon, vastas okasmetsane kõrge kallas. Kuid Väina servis paljastuvad devoni dolomiidid, siin valitseb aga arhaikumi graniit ehk rabakivi. Olin oma elus alles teistkordselt graniidises Soomes ja sestap tundus see punane kivim endiselt nii uudne, pilku ja meeli paeluv.
Muide, siinsel rannakaljul kasvas lõunamaise kalanhoe moodi turdlehiseid taimi. Need on Soomes ja Ahvenamaal üsna tavaline liik verev kukehari (Sedum telephium), keda esineb Eestiski, rohkem maa lõunaosas. Hiiumaal teda aga ei leidu, sestap näisid need kukeharjad mulle seal õige eksootilistena.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411