Teisipäev, juuni 4, 2019
 

Pihla salusaartel 4.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Natukese kurb oli Niidiselja oma pärna­metsa ja päikeseliste niitudega maha jätta ehkki ka eesootav soomets oli ju omamoodi huvitav.
Hõrendik kaskede ja mändidega, maas paksult soosõnajalapadrikut, uhkeid konnaosje. Ja näe, paar laiku vesikanepit! Piibelehte, lisaks metsvitsa, anger­vaksa. Mõni türnpuuvits ka. Seega peab pinnas siin õige lubjane olema. Huvitav oli leida õitsvat suurt tulikat, kel omalaadsed pikad lehed. Mets ise on kõhetu ja kidur, ent üllatavalt vana. Teedo puuris üht männivibalikku. Selgus, et vanust oli teisel lausa 130 aastat!
Lõputuna tundus see harvikus tammumine. Nii kerge oleks ses ühetoonilisuses eksida. Olime Niidiseljalt juba verstajagu ida-kagu suunas liikunud. Lõpuks midagi natukese muutus: sekka ilmus sangleppi ja vaade kiskus pisut puisniidu moodi. Ses kandis oli Teedol natuke takseerimistööd teha, mina jalutasin igavuse peletamiseks tasapisi sinna sangleppade taha. Ilmus lodu. Seejärel mõned kuused. Märkamatult jõudsin juba päris jumakate kuuskede alla. Käbiheinaline jalgrada viis mind aga justkui nõiajõul ikka edasi.
Kuniks järsku avastasin end sihvakate pärna­sammaste katedraalist. Olin kogemata leidnud ühe väikse seljandiku pärnametsaga. Siit poole versta jagu edelas on kusagil veel üks leht­metsane, pisut suurem seljandik. Ent nii palju sel päeval ka korraga ei saanud. Õnn, et üldse selle seljandiku otsa siin komistasin. Teedo,
kes kah polnud ses paigas kunagi käinud, tuli oma mõõteriistadega numbreid paika panema. Kuuskede kõrguseks sai ta kuni 29 meetrit, pärnadel 24 meetrit. Pärna­metsa ala on kokku 0,7 hektarit ja tüübilt võiks see olla sinilillepärnik, arvas ta.
Metsaalune ei hiilanud nii rikkaliku liikidevalikuga kui Niidiseljal, ent siiski jagus siia näiteks näsiniint, kevadist seahernest ja salu­heina. Ning siis nood imelikud puhmad, meenutades suisa natukese mingeid eksootilisi tääkliiliaid. Ega ometi mitte suur haruldus mets-aruhein? Küllap ikka see palju tavalisem metskastik. Ainult et, miks need pöörised kõrre otsas sedasi ebakastikulikult ja pigem mets-aruheinalikult longus olid?
Kas oli ka sellel kuuse-­pärna seljakul kunagi metsaheinamaa? Seljaku kagu­otsas näikse sellele viitavat üks väike välu, kus mälestusena valgusküllase­mast ajast, enne varjukate kuuskede pealetungi, leidub kolm arukasejurakat. Üks veel püsti, kaks millalgi tüükale murdunud. Samas maas ka vanu kuusetüvesid. Sestap näib siinne mets üldiselt iidsem kui Niidiseljal. Kõik need toekad kuused ja sambla­tüvelised kõrgusse sööstvad pärnatüved jätavad mulje juba kaua aega puutumatuna püsinud metsast. Mällu­sööbiv oli siinne ehtne looduslik pärnamets, olgugi nii väikse tükikesena.
Taas suundusime soo­metsa, nüüd põikasime vanale taliteele. Siitkaudu sahisesid lumel salusaartelt toodavad heinakoormad. Pöördumatult kadunud on need ajad, ehkki metsaheinamaade laigud ikka veel minevikku mäletavad ja lõplikust kinnikasvamisest trotslikult keelduvad.
Männid siin harvikus olid taas lausa kuni 180aastased, sekka kuuski ka. Siis aga asendus kõik porsakaasikuga. Miskipärast nägi see välja kuidagi võõramaine.
Nõndaks, riivamisi läbi Mõduma soo põhjaotsa ning maabusime lõpuks Suureselja kindlal põndakul. Meid tervitas siin laialehine neiuvaip ning teeroopal truult koos lubikas ja vesihaljas tarn. Võib arvata, et kui siin üle poole sajandi tagasi veel heina tehti, levis kastikuniidu asemel märksa teiseilmelisem rohustu. Kuid hea, et sääranegi männi-sarapuu-pärna niidumaastik veel säilinud on. Sellega saab tutvuda hõlpsalt, sest Suureseljale pääseb suisa autoga. Ent kõikide teiste salumetsa­saarteni jõudmine nõuab tõsisemat pealehakkamist. Nii nad tiksuvad seal vaikselt oma aastakümneid. Nii unustatuna, et kõigi nende nimesidki vist keegi enam ei tea.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411