Teisipäev, mai 14, 2019
 

Pihla salusaartel 2.

Tapio Vares
Kui seljandik oma laialehise metsaga oli ise parajalt uskumatu, siis järgnevalt silme ees avanenud puisniit oli sootuks ime. Tõesti, täielik puisniit, Hiiumaa üks ilusaim. Aga mõelda, kui ammu siin viimati niideti! Võibolla 1960ndate algul.
Hilisematel aastakümnetel on inimese jalg sellele soometsade taha peitunud salusaarele sattunud küllap väga harva. Mu teejuht Teedogi
käis siin viimati läinud sajandil. Ja ikka püsib siin päris suurte rohuaasadega pool-avamaastik, mida liigestavad üksikud välukased, mitmetüvelised vahtrad, servis pärnapunte, sarapuid, ka saari, paar vana kuuske, laiutav haab. Ainult tamme siin ei paistnud. Pealtnäha täiesti korralikud rohuaasad, hakka või kohe niitma!
Eks vaarikat muidugi trügib peale, ent imelikul kombel pole näiteks vahtrad suutnud kõike oma järelkasvuga täis külvata. Paiguti jääb mulje nagu oleks siin alles mõne aasta eest vikatiga käidud. Eks oma osa anna kindlasti metsloomad, kes peale­tungivat võsa tagasi närivad. Ja küllap olid niitmise ajastul siinsed niidud lille­rikkamad. Nüüd laiutab lagedamal eeskätt jäneskastik. Niidutaimedest on veel alles näiteks suureõiest kellukat ja naistepuna, seevastu punane pusurohi suudab kasvada ka üsna metsa all. Siin, seljaku põhjapoolsemal harul võttis kastikuniidu järel võimu enda kätte argine kuusk.
Liikusin seljaku loodepoolsema haru suunas. Pärnade varjus kubises lõhnava varju­lille lehetähtedest. Varjulill on üks kindlamaid salumetsa tunnusliike. Hiiumaal leidub teda õige harva.
Ühte viltust korbatanud remmelgatüve kattis hall­rohekate kombitsate latakaid. See on kopsusamblik, jällegi üks salumetsa liik.
Seljandiku loodeharul avardus taas päikseline niit. Kahjuks ei tea ma selle salu­saare nime. Kuna siin on nõnda imepäraselt säilinud mitu lagedat rohuvälja, nimetasin ta Niidiseljaks. Igati sobilik nimi!
Pealtnäha lagedal niidul jagus palju loomade järatud võsakönte, ka vaarikavarsi. Ometi ikka veel on alles niidu­taimi, nagu harilikku raudrohtu, puju, maarja­leppa, liht-naistepuna, põldjumikat, ka vereurmarohtu.
Selle välu servas kasvavad oma kaheksakümneaastased jalakad, kolme lähestikuse tüvepundina. Lisaks vahtraid ja sarapuid ning nende all igasugu saluvärki. Ikka varjulille, mets-nõianõgest, metstulikat, imekannikest, saluheina ja va naatigi. Ning mis heinapuhmikud need siin haljendavad? Pähikute otsas isemoodi pikad ohted. Alles nädala eest olin Lääne­maal Laelatu puisniidul selle kõrrelisega tuttavaks saanud. Ja nüüd see Eestis peamiselt vaid lääneserva salumetsa­des levinud liik ka siin Niidiseljal. Tõesti jah, tere, mets-aruluste! Ilus kõrreline on ta, peab ütlema.
Teinegi eriline leid sai siin jalakate naabruses osaks. Esmalt lehtedeta varred, pakatunud kõdrakesed otsas. Silmasin ka lehtedega taimi, kel mõni hilistunud nelja valge õielehega õis. Salukõdrik, võta või jäta! Seesama küüslaugumaitseline taim, keda Eestis leitakse kasvamas eeskätt rannikualadel. Järjest kohtan salukõdrikut aga sootuks Hiiumaa keskosa salumetsades. Esmalt Kapasto salukuusikus, siis Metsalaasil ning nüüd siis Niidiseljal.
Metssead on puudealuse pinnase segi tuhninud, paljastades graniitmunakaid. Kunagi, mitu tuhat aastat tagasi, kerkis ses kohas merest kivine, kolme neemega laid. Kas on mitmed siinsed saluliigid pärit juba sellest ajast?
Maapind laskus, hõredat niidumetsa moodustasid mõne pärna seltsis sanglepa­pundid. Siin kasvas kõrvenõgest ja taas üht salude tunnustaime – mitmeõiest kuutõverohtu.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411