Reede, mai 10, 2019
 

Pihla salusaartel 1.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Määvlist loodes asub põnev, soisest maast kerkiv seljakute rida, kus ikka veel on säilinud puisniidulikke maastikukilde, leiab suisa laialehist metsa.
Kuid mullusel 22. augustikuu päeval polnud mu eesmärgiks mitte nood, vaid ühed veelgi kaugemad, salapärased salu­saared.
Õhufotodelt eristuvad need lehtpuiste laikudena, suuremal suisa niidulaigud näha. Tunduvad kergesti kätte­saadavad, kuid tegelikkuses on nad nii ära, nii peidetud. Õnneks sain end sappa haakida metsamees Teedole, kel siia veidi takseerimistööga asja.
Algus oli tuttav. Ikka see Suureselja, mille loodeosas maikellukeseline männi-­kastiku metsaheinamaa. Selle järel niiöelda väin, mis suurte suvekuumade järel ootamatult kuiv. Vaid mõni samm ning kõver pihlapuu teadustas Saunaseljale jõudmisest. Siingi on säilinud rohumaalaike. Nüüd taas roogne “väin”, kus muuseas haljendamas metskõrkjaid. Järgmiseks niidu­seljandik. Taamal asuva pärna­vooreni me aga ei läinud, sest õige kohe tuli keerata lääne-­edela suunda. Läbi kõrge pillirooharviku. Vesisel ajal üle ujutatava poolkuivanud puudega kaasikuala. Õnneks oli loodus tõesti tublisti vett kaotanud ja nii pääsesime Pihla oja kraavist hõlpsasti üle. Vett aga jagus sellesse isegi nüüd veel.
Jõudsime okasmetsa, kus männid lausa 160aastased või vanemadki. Muidugi olid teised sel liigniiskel kõdumaal üpris madalad. Ametliku nimega: siirdesoomännik. Üsna siinsamas puude taga asub väike seljandikumühk, kus peaks kasvama mõni pärnapuu. Sinna me siiski ei põiganud, suund oli otse piki vana Kärdla ja Nõmba metskondade piirisihti edasi. Aastakümned on möödunud, ent siht ikka veel täiesti selgelt nähtav, kinni kasvamata.
Turbasamblasel hõredal metsaalusel jäi silma ubalehte ja jõhvikat, villpeade peen-udu-mätaste muru, suisa sõrmkäppi. Säärases kohas peaks tegu olema kuradi-sõrmkäpaga? Rästik uimerdas jalus.
Männid ses pealtnäha nirus metsas on ikka tõesti eakad, mõni suisa 190 eluaastani küündiv. Ühe suurema juures tegi Teedo mõõtmisi. Rinnas­ümbermõõt ulatus männil 58 sentimeetrini, kõrgus 16,8 meetrini.
Seejärel tuli tükati soosõnajalgade rohtlat, mille sekka konnaosja, ubalehte, maavitsaõisi, parkjuurt, soopiimputke, ussilille, harva angervaksa, üksik palderjan ja mõni eksinud piibeleht. Siin nähtavasti kippus ilmnema eesootava seljandiku lubjane mõju?
Ja seal, kaks versta tulnuna, hakkas viimaks paistma tihedam mets. Veel natuke ja juba tõusime nõlvast üles ning sattusime kui noaga lõigatult lopsakasse pärnametsa. Siin ta nüüd oligi, soometsade taha peitunud kauge noole­kujuline seljandik. Täiesti teine maailm, üks väga väheseid ehtsa salulehtmetsa kilde Hiiumaal.
Kohe pillas loodus kamaluga kõiksugu salutaimi. Pärna­puntide varjus vohasid mai­kellukesed, mets-nõia­nõgesed, saluheinad, kevadised seaherned, mustas vilja­kobaras salu-siumari, aga ka näsiniint, sinilille, jänese­kapsast oli. Sekka madalat vahtravõsa. Kogu see rikkus saab siin elutseda tänu liustike poolt poetatud teistsugusele pinnasele. Kui soometsas andis mullaproov ainult musta kõdu, siis siin valitseb lubja­rikas mineraalmaa, mis peidab endas igas mõõdus kive.
Pärnametsa taga ootas meid aga puisniit.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411