Teisipäev, mai 14, 2019
 

Kus on kaamel ehk eelarvamused ja stereotüübid

HERGO TASUJA
Kas on mõtet tellida Türgis kaamelisõitu ja Eestisse tulles haarata kaasa pohmelli­ravimid? Oma muljeid rahvusvahelisest noortevahetusest Türgis jagab Eesti poolne tiimijuht Hergo Tasuja.
Erasmus+ kohtumise teemadeks olid eelarvamused ja stereotüübid, aga ka nende põrkumine tegelikkusega ja ühine Euroopa kultuuripärand.
Nii vahva oli kuulata hispaanlaste, türklaste, rumeenlaste, kreeklaste ja brittide ühise mõttetöö tulemust eestlaste kohta. Nende arvamuse järgi on Eesti jahe piirkond, kuhu tuleb kindlasti aastaajale vaatamata kaasa võtta jakk. Lisaks tasub kotti pista kalapüügivarustus ja pohmelliravimid, teadagi miks. Vot siis, milline on meie kuvand.
Täpselt samamoodi oli ja on neid, kes arvavad, et Türgis on võimalik kaameliga sõita. Kuulsime, et kaamelisõitu püütakse ette tellida kohe Istanbuli lennujaamas. Olgu, Antalyas ehk ongi turistide jaoks loomad kohale veetud, aga kaamel ei ole ju Türgi looduse loom. Ja see on vaid üks leebematest eelarvamustest. Viimaseid aga purustab kõige paremini isiklik kogemus ja neid me Türgist saime, üksjagu.
Türgi ja türklased
Esimesena kogesin türklaste lahkust ja sõbralikkust. Lennujaamast alates, kuna meie lend Istanbuli hilines ja planeeritud Ankara lennukile me seetõttu ei jõudnud. Saime aga kohad järgmisele ja pagas toimetati meile Ankaras ka kenasti kätte. Vaatamata sellele, et inglise keeles suhtlemises keskmine türklane liiga osav ei ole.
Liiklus. Tõsi on, et türklased on käredamad liiklejad kui põhjamaised eestlased, ent väljaspool Istanbuli ja Ankarat asi nii hullumeelne ei ole, kui räägitakse. Olukord on suhteliselt talutav, kui jätta kõrvale asjaolu, et liiklusmärgid ja valgusfoorid on küll olemas, ent ilmselt ei ole kohustust neid  järgida.
Erinevus on aga bussi­transpordis. Meil leiab sotsiaal­meedias meelepaha täis sõnavõtte, kuidas inimesed on bussist maha jäetud, kuna kohti ei ole. Idamaine külalislahke kultuur seda ei luba. Kõik mahuvad peale. Ka siis, kui tegelikult ruumi ei ole. Või tähendab, tundub, et ei ole, sest ruumi tekitatakse. Hispaanlanna Tina, kes aastaid Saksamaal elanud, ei suutnud ära imestada, kuidas selliste bussidega üldse sõita tohib, kuna Saksa­maal ei läbiks need mingil juhul tehnilist kontrolli. Aga sõidetakse ja bussijuhi lahke naeratuse saatel jõutakse ka sihtpunkti.
Hinnatase on Türgis selgelt odavam kui Eestis. Silma jäid näiteks riiete madalad hinnad ja oma rahakoti peal proovisime järele väljas söömise – 3 euroga saab korraliku kõhutäie. Kui suuremates linnades on näha palju ka läänelikke kaubamärke, siis mujal saab eelkõige nautida kohalikku toidukultuuri.
Miks peaksin sõitma tuhandeid kilomeetreid, et süüa täpselt sedasama, mida kodukandis pakutakse? Nii panustasimegi kohalikule menüüle. Siit vaadates kerkib esmalt silme ette kebab, ent tegelikult on Türgis kebabi pakkujaid märksa vähem kui väljarännanud türklaste elupiirkondades, näiteks Saksamaal. Just viimased kujundavad kuvandi, mis kandub ka Türki.
Kui Eestis kurdetakse alkoholi kõrge hinna pärast, siis tasuks Türki kiigata, kus purk õlut maksab kaks või enam eurot. Huvitaval kombel ei ole see karastusjook kohvikus-baaris poehinnast oluliselt kallim. Samas ega nad alkoholi väga ei tarbigi. Pärnu-suuruses Beypazaris oli kogu linna peale täpselt üks nurgatagune pood, kust üldse alkoholi osta saab. Pigem rüübatakse teed. Türklanna Ezo sõnul juuakse ühe inimese kohta päevas üheksa klaasitäit teed. Just nimelt klaasitäit, sest selle joogi tarbimiseks on igal pool kasutusel täpselt ühesugused klaasid.
Jalgpall kui religioon
Suure elamuse pakkus jalgpall. Kohalike sõnul on see mäng neil religiooni staatuses ja ma ei julge vastu vaielda. Türklane Emre kutsus meid vaatama kohalikku derbimängu Fenerbache ja Galatasaray vahel. Esmalt arvasin, et läheme kuhugi baari, nii nagu Tallinnas see tavapärane on. Oh ei. Mängu sai vaadata kohalikust “tavernist”, mis meenutas päevinäinud kolhoosikontorit. Sisenesime kangialusest, mis asus kusagil hämaral kõrvaltänaval. Tõeline vanakooli trepikoda. Veidi räpane ja läppunud suitsulehaga. Sealtkaudu sisenesime suuremasse ruumi, mis täidetud toolidega. Ühes taganurgas asus ilmselt ise ja hiljem sisse ehitatud WC, millel vineerist seinad ja sees mitte pott, vaid pissuaar. Emre viitas kutset edastades ka, et võib-olla naistel ei oleks väga vahva kaasa tulla. Ruumi mahtus sadakond inimest. Erinevalt lääneriikides toimuvatest ühisvaatamistest tarbiti seal vaid teed ja vett. Samas elati üheaegselt kaasa mängule ja õpetati mängijaid ning kohtunikku, kui ka suheldi omavahel – melu oli rohkem kui küll. Ei mäleta, millal viimati televiisori vaatamise eest maksin – kohalikud panustasid alla euro, rikastelt turistidelt ehk meilt küsiti kolm. Aga tegelikult oli see äge elamus ja raha väärt.
Stereotüübid? Stereotüübid!
Puhkusenädala lõpuks õnnestus purustada müüt, et Eesti on jahe/külm riik ja vastupidi, et Türgi on soe. Nimelt ei õnnestunud kordagi kasutada päikesekreemi, Eestis aga oli samal ajal kevadine soojalaine. 20. aprillil aga saime osa lumesajust Türgis. Maa küll valgeks ei saanud, ent suured pehmed lumeebemed katsid vaatevälja ja me soengud. Oleks mul olnud piletid käepärast, õnnestunuks hulga tuusikuid Eestisse maha müüa. Reklaami sai tehtud küll rohkem kui rubla eest.
Samas õnnestus kontrollida ka teiste riikide kohta käivaid stereotüüpe. Näiteks hispaanlased ja kreeklased, kes pidanuks justkui kogu aeg hilinema, olid meie seltskonnas märksa täpsemad kui britid, kes ilmselt jälgisid Big Beni küljes olevat kella. Samas torkas Tina näitel silma Saksa täpsus ehk tema utsitas kaaslasi alatasa enne etteantud tähtaega kohale jõudma.
Teema saime kokku võtta nii, et kindlasti on asju, mis eelarvamuse puhul ka tõele vastavad, samas ei maksa eelarvamusi võtta kivisse raiututena ja enne lõpliku arvamuse kujundamist tuleks tutvuda ka algallikaga.

Kas on mõtet tellida Türgis kaamelisõitu
ja Eestisse tulles haarata kaasa pohmelli­ravimid? Oma muljeid rahvusvahelisest noortevahetusest Türgis jagab Eesti poolne tiimijuht
Hergo Tasuja.
Erasmus+ kohtumise teemadeks olid eelarvamused ja stereotüübid, aga ka nende põrkumine tegelikkusega ja ühine Euroopa kultuuripärand.
Nii vahva oli kuulata hispaanlaste, türklaste, rumeenlaste, kreeklaste ja brittide ühise mõttetöö tulemust eestlaste kohta. Nende arvamuse järgi on Eesti jahe piirkond, kuhu tuleb kindlasti aastaajale vaatamata kaasa võtta jakk. Lisaks tasub kotti pista kalapüügivarustus ja pohmelliravimid, teadagi miks. Vot siis, milline on meie kuvand.
Täpselt samamoodi oli ja on neid, kes arvavad, et Türgis
on võimalik kaameliga sõita. Kuulsime, et kaamelisõitu püütakse ette tellida kohe Istanbuli lennujaamas. Olgu, Antalyas ehk ongi turistide jaoks loomad kohale veetud, aga kaamel ei ole ju Türgi looduse loom. Ja see on vaid üks leebematest eelarvamustest. Viimaseid aga purustab kõige paremini isiklik kogemus ja neid me Türgist saime, üksjagu.
Türgi ja türklased
Esimesena kogesin türklaste lahkust ja sõbralikkust. Lennujaamast alates, kuna meie lend Istanbuli hilines ja planeeritud Ankara lennukile me seetõttu ei jõudnud. Saime aga kohad järgmisele ja pagas toimetati meile Ankaras ka kenasti kätte. Vaatamata sellele, et inglise keeles suhtlemises keskmine türklane liiga osav ei ole.
Liiklus. Tõsi on, et türklased on käredamad liiklejad kui põhjamaised eestlased, ent väljaspool Istanbuli ja Ankarat asi nii hullumeelne ei ole, kui räägitakse. Olukord on suhteliselt talutav, kui jätta kõrvale asjaolu, et liiklusmärgid ja valgusfoorid on küll olemas, ent ilmselt ei ole kohustust neid  järgida.
Erinevus on aga bussi­transpordis. Meil leiab sotsiaal­meedias meelepaha täis sõnavõtte, kuidas inimesed on bussist maha jäetud, kuna kohti ei ole. Idamaine külalislahke kultuur seda ei luba. Kõik mahuvad peale. Ka siis, kui tegelikult ruumi ei ole. Või tähendab, tundub, et ei ole, sest ruumi tekitatakse. Hispaanlanna Tina, kes aastaid Saksamaal elanud, ei suutnud ära imestada, kuidas selliste bussidega üldse sõita tohib, kuna Saksa­maal ei läbiks need mingil juhul tehnilist kontrolli. Aga sõidetakse ja bussijuhi lahke naeratuse saatel jõutakse ka sihtpunkti.
Hinnatase on Türgis selgelt odavam kui Eestis. Silma jäid näiteks riiete madalad hinnad ja oma rahakoti peal proovisime järele väljas söömise – 3 euroga saab korraliku kõhutäie. Kui suuremates linnades on näha palju ka läänelikke kaubamärke, siis mujal saab eelkõige nautida kohalikku toidukultuuri.
Miks peaksin sõitma tuhandeid kilomeetreid, et süüa täpselt sedasama, mida kodukandis pakutakse? Nii panustasimegi kohalikule menüüle. Siit vaadates kerkib esmalt silme ette kebab, ent tegelikult on Türgis kebabi pakkujaid märksa vähem kui väljarännanud türklaste elupiirkondades, näiteks Saksamaal. Just viimased kujundavad kuvandi, mis kandub ka Türki.
Kui Eestis kurdetakse alkoholi kõrge hinna pärast, siis tasuks Türki kiigata, kus purk õlut maksab kaks või enam eurot. Huvitaval kombel ei ole see karastusjook kohvikus-baaris poehinnast oluliselt kallim. Samas ega nad alkoholi väga ei tarbigi. Pärnu-suuruses Beypazaris oli kogu linna peale täpselt üks nurgatagune pood, kust üldse alkoholi osta saab. Pigem rüübatakse teed. Türklanna Ezo sõnul juuakse ühe inimese kohta päevas üheksa klaasitäit teed. Just nimelt klaasitäit, sest selle joogi tarbimiseks on igal pool kasutusel täpselt ühesugused klaasid.
Jalgpall kui religioon
Suure elamuse pakkus jalgpall. Kohalike sõnul on see mäng neil religiooni staatuses ja ma ei julge vastu vaielda. Türklane Emre kutsus meid vaatama kohalikku derbimängu Fenerbache ja Galatasaray vahel. Esmalt arvasin, et läheme kuhugi baari, nii nagu Tallinnas see tavapärane on. Oh ei. Mängu sai vaadata kohalikust “tavernist”, mis meenutas päevinäinud kolhoosikontorit. Sisenesime kangialusest, mis asus kusagil hämaral kõrvaltänaval. Tõeline vanakooli trepikoda. Veidi räpane ja läppunud suitsulehaga. Sealtkaudu sisenesime suuremasse ruumi, mis täidetud toolidega. Ühes taganurgas asus ilmselt ise ja hiljem sisse ehitatud WC, millel vineerist seinad ja sees mitte pott, vaid pissuaar. Emre viitas kutset edastades ka, et võib-olla naistel ei oleks väga vahva kaasa tulla. Ruumi mahtus sadakond inimest. Erinevalt lääneriikides toimuvatest ühisvaatamistest tarbiti seal vaid teed ja vett. Samas elati üheaegselt kaasa mängule ja õpetati mängijaid ning kohtunikku, kui ka suheldi omavahel – melu oli rohkem kui küll. Ei mäleta, millal viimati televiisori vaatamise eest maksin – kohalikud panustasid alla euro, rikastelt turistidelt ehk meilt küsiti kolm. Aga tegelikult oli see äge elamus ja raha väärt.
Stereotüübid?
Stereotüübid!
Puhkusenädala lõpuks õnnestus purustada müüt, et Eesti on jahe/külm riik ja vastupidi, et Türgi on soe. Nimelt ei õnnestunud kordagi kasutada päikesekreemi, Eestis aga oli samal ajal kevadine soojalaine. 20. aprillil aga saime osa lumesajust Türgis. Maa küll valgeks ei saanud, ent suured pehmed lumeebemed katsid vaatevälja ja me soengud. Oleks mul olnud piletid käepärast, õnnestunuks hulga tuusikuid Eestisse maha müüa. Reklaami sai tehtud küll rohkem kui rubla eest.
Samas õnnestus kontrollida ka teiste riikide kohta käivaid stereotüüpe. Näiteks hispaanlased ja kreeklased, kes pidanuks justkui kogu aeg hilinema, olid meie seltskonnas märksa täpsemad kui britid, kes ilmselt jälgisid Big Beni küljes olevat kella. Samas torkas Tina näitel silma Saksa täpsus ehk tema utsitas kaaslasi alatasa enne etteantud tähtaega kohale jõudma.
Teema saime kokku võtta nii, et kindlasti on asju, mis eelarvamuse puhul ka tõele vastavad, samas ei maksa eelarvamusi võtta kivisse raiututena ja enne lõpliku arvamuse kujundamist tuleks tutvuda ka algallikaga.

 

Sildid: , , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411