Teisipäev, aprill 9, 2019
 

Santa Cruzi palmeetumis 1.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Santa Cruz de Tenerife on läänepoolsete Kanaari saarte pealinn.
Täiesti linn on see tõepoolest. Suur kivimajade laam valgub kaugelt mäeharjalt alla rannani, kus ees suured tööstuslikud sadamarajatised. Sinna serva on üritatud kiiluda Sydney ooperiteatrit matkiv n-ö purjeline ehitus, ent ümbritseva tõttu ei pääse see siiski eriti hästi mõjule.
Üks suurepärane oaas asub ses linnas õnneks ometi. Majade ja mere vahele jääb tömp poolsaarekuppel,
linna endine prügimägi. Nüüdseks on see muudetud rikkalikuks botaanikaaiaks, mis, lähtuvalt erinevate palmide rohkusest, kannab nime palmeetum.
Esmalt oli seal hea teha taastutvust kohaliku Kanaaride flooraga. Näed, suisa kanaari pajud olid siin esindatud. Tegu on saarestiku igihaljaste põõsaste-puude seas tavatult heitlehise puuga. Tõsi, sama hästi kui olematute talvede tõttu paju sel maal eriti raagus olla ei jõuagi vist.
Muidugi oli siin kanaari draakonipuu ja sammasjad kanaari piimalilled. Järjekordseks tõestuseks, et gigantism on Kanaaridel moes, sai näha paarimeetrist puitunud kassinaeripõõsast (Malva canariensis), põõsas-seatappu ja puis-naistepunasid. Looduses meil trehvamata jäänud Psistacia atlantica ja Olea cerasiformis olid siin kah ilusti esindatud. Too kohalik õlipuu erineb vahemerelisest Olea europea’st tublisti oma väga kitsaste pikkade lehtede poolest.
Huvitav on roosõieliste hulka kuuluv Marcetella moquiniana põõsas. Selle sulgjad igihaljad lehed meenutavad väliselt ehk pisut pihlakalehti. Looduses esineb ta Gran Canarial, Tenerifel ja Gomeral. Gomera saarel Alajeros õnnestus teeveere heinamaal üht looduslikku põõsast ka silmata. Siin, kastetult-hoolitsetult, oli ta märksa suurem ja jõulisem.
Üldse on St. Cruzi palmeetum hea näide, kes kõik tänu veele siin ranniku pehmes kliimas kasvada suudaks. Paraku napib sademeid ja ses mõttes on Kanaaride merelähedased madalamad alad üsna võrreldavad ülemere Aafrika Saharaga. Üleval mägedes küll vihma ja uduniiskust jagub, ent seal on troopiliste tegelaste jaoks küllap liiga jahe. Siiski tõesti, tegelikult võiks olla üks botaanikaaed ka üleval udumetsade vööndis. Või pigem ikkagi mitte? Kanaaride endeemidest tulvil loodus on üpris haavatav, eriti jõudsalt on võõrliigid vallutanud Gran Canaria saart. Maailmas ainu­laadseid Kanaaride metsi tuleb, kui vähegi võimalik uute invasiivikute eest kaitsta.
Nõnda jah, aga siinse palmeetumi palmidevalik oli tõesti väga laialdane. Lausa Tai-Malaisia vihmametsadest pärit sakilise sõõriklehega Licula peltata või Lõuna-Vaikse ookeani saarte rannikumetsadest pärit Pelagodoxa henryana. Näed, viimase jaoks on siiski vist natukese liiga külm – ta lehe­otsi oli kärbitud.
Pilkupüüdvad on Borneolt pärit kalasabapalmid. Kuuba­maine Cpernicia rigida moodustab aga imeliku sõrmlehtede sammasja puntra. Kolme Pritchardia pacifica kodumaa on suisa Tongal. Ja kasvavad küll! Seevastu üks kookospalmidest nägi õige kuivetunud välja. Kõva kastmine peab siin käima, et hoopis niiskemast kliimast pärit taimed suudaks elus püsida! Samast kookospalmide ja araukaariate vahelt paistis merelahe taga otsekui meeldetuletus üsna paljaspruunikas kalju­nõlvamaastik, kus vaid katkendlikult madalate puhmaste träpse.
Palmeetumisse istutatud igasugu Aafrika ja Fidži ning teab mis troopilisi palme ei jõua siinkohal teps mitte üles lugema hakata. Nende kõrval oli suisa imelik näha tuttavaid karuspalme. Oli ka Kagu-USA Serenoa repens’i palmipõõsatihnikut ja sama kandi soistest metsadest pärinevat Rhapidophyllum hystrix’i. Viimane taluvat suisa kuni 29 miinuskraadi ja sestap eestikeelseks nimeks saanud lumepalm. Väidetavalt olevat just lumepalm üldse ainuke palmiliik, keda Eestis on mõtet üritada avamaal kasvatada. Paraku on meie suved sageli jaheda­võitu, mistap lumepalm ei saa vajalikku soojalaksu kätte ja -29 kraadi talumist pole seetõttu kardetavasti loota. Proovida oleks muidugi huvitav, kuid kahjuks pole istikuid-seemneid niisama hõlpus kätte saada kui nt karuspalmi omi.
Leidus ka palmlehikuid, kellest mu jaoks üks huvitavamaid on Kariibidelt Bahama, Florida ja Georgiani leviv Zamia integrifolium. Tema oma n-ö tüve maa peale ei kasvatagi ja siin, vulkaaniliste kivide vahel võis näha otse maapinnalt algavaid paari jala kõrguseid peente lehekestega sulglehti, nende vahel õieli ilusad omapärased käbid.
Okaspuudest leidus lausa terve tumendava “kuuse­tukana” 10–15 m kõrgeid sammas­araukaariaid (Araucaria columnaris). Mere taustal ilutses lisaks noor kauripuu (Agathis moorei). Tegu on Austraaliast idakaares asuva Uus-Kaledoonia saare vihmametsade ohustatud endeemse puuga. Indoneesiast Uus-Meremaani levivad ürgsed kauripuud näevad oma laiade lopsakate n-ö okastega täiesti lehtpuude moodi välja. Ent ümarad käbid kinnitavad: ikka okaspuud!

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411