Teisipäev, aprill 23, 2019
 

Minevikus sonkimine mõjub virgutavalt

Tapio Vares | Hiiu Leht
Nõmbalt idakaares asusid varasemalt metsaheinamaad. Vanal neljakümnendate aastate kaar­dil on sinna hulk lao- ehk küünikohti märgitud. 90ndate algul komistasin metsas veel isegi ühele küünivarele.
Toona imestasin, et kelle maja see küll sedasi kaugel metsas olla võis?
Kolme aasta eest asusin kuidagi pooljuhuslikult kodu­metsa tagaosas midagi puisniidutaolist taastama. Kohati oli sinna juba päris kuusemets sirgunud. Nende all aga mälestavad hoopis lehtpuisemat aega kase­kändude sammaldunud köndid. Kohati pole kuusk veel täielikult järge üle võtnud ning endiselt laiutab seal vana puisniidulepp ja paar sookaske. Kõige uhkemad on väiksel künkal kõrguvad haava­puud. Haruldaselt terved ja ilusad on nad.
Mullu võeti “jõulukingiks” paraku kõrvalkinnistul kogu mets maha. Sealseilt täiesti mädanikuvabadelt kändudelt aastarõngaid lugedes jõudsin ikka jälle Pätsu aega tagasi. Nii millalgi 1930ndate keskel pidid need haavad võrsuma. Mu oma metsas on paar-kolm haaba noist hävitatuist jämedamadki. Niisiis sajaaastased haavapuud? Ja endiselt täie tervise juures!
Tänapäeval ei saa enam selliseid terveid haabu naljalt sirguda, sest Hiiumaa on noori puid koorivaid metsloomi täis. Põdrad on haavakoore järele täitsa hullud. Me metsa noored haavalatid on järjepanu pooleldi kooritud. Sealt läheb seen sisse ja mis ilusat puud neist enam loota. Pätsu ajal aga olid Hiiumaa metsad suurulukitest vist peagu tühjad. Metskitsed tõi siia inimene 30ndail ja põdrad tulid täitsa omal algatusel. Nõnda said nood sajandivanused haavad enne neid oma noorpõlve veel muretult mööda saata.
See vanade haabadega künkake on üks omaette eristuv tore paik – nimetasin ta Haavamäeks. Künka servas tuleb maa seest välja okastraati. Eks too pärine nõukaajast, kui endistel puisniitudel veel loomi karjatati. Millal aga peamiselt soo­kaskedega metsaheinamaad siin veel täies ilus püsisid?
Eesti puisniitude esimene kadumine tuli iseseisvuse saabumise järel 20–30ndail aastail. Just sellest ajast pärinevad need haavapuud, küllap ka see alt paksu, pudeljalt laieneva tüvega lodulepp. Küllap on suisa 20. sajandi algust näinud too männipuu, kes kasvas esiti valgusküllasel kaseniidul. Hiljem ümber sirgunud varjava kuusiku tõttu on ta alumised laiuvad oksad kuivanud. Vaadates seda mändi ja neid haabu, tahaks nii näha, kuidas ümbrus nende nooruses välja nägi. Võin seda aga ainult kujutleda. Ühtegi fotot sellest kandist läinud sajandi esimesel poolel vaevalt tehti.
Selleks, et ala taas niidetavaks saada, olen seal labidaga maad tasasemaks silunud, kohati lausa kaevanud. Kuusiku servas ilmus sambla alt välja terve mustav sütesõõr. Lõkkekoht, selge see. Küllap puisniiduajast, kui siin võsa ja oksi põletati.
Haavamäel kõlksus labidas aga järjest kivide vastu. Ümbritseva kivivaba ala keskel on see märkimisväärne. Iseäranis graniitide seas välja ilmunud kaks helepruuni Kambriumi liivakivikamakat. Selliseid leiab Hiiumaalt suhteliselt harva. Need on siia kandnud liustikujää, murdes liivakivitükid algselt lahti Hiiumaast põhjas meresügavuses asuva Balti klindi servast.
Pisemate tükkide hulgast tuli seal mullu sügisel välja üks imelik piklik peeneteraline liivakivist moodustis. Pühkisin selle mullast puhtaks ja… kas tõesti Gotlandi käi? Näis teine olevat poolik algsest ümarkäiast, mil servas tahumisjälgedega kantis augu üks külg. Nähtavasti on seda tükki heinatöödel luisuna kasutatud. Aga mis ajal?
Tänavu aprillis kaevasin seal Haavamäel mõne istutus­augu ning taas komistasin mineviku otsa, jälle tulvas küsimusi, millel pole vastuseid. Nimelt ilmus kõdu­pinnase all nelja-viie tolli sügavusel igas istutus­augus välja must peente süte kihike. Kas kunagise tulekahju jälg? Või siiski lõkke­kohad? Need söed peavad õige vanad olema, kui nõnda sügaval asuvad. Äkki olin jõudnud muistsete hülge­küttide lõkkeasemeteni? Ehk meeldis viigritele tol ajal madal hästijäätuv suur siselaht, nn Undama laguun? Ja viigrite järel tulid siia inimesed?
Praegu asub Haavamägi umbes 12 või veidi enam meetrit merepinnast kõrgemal. Võib-olla nii kusagil 3000 aasta eest moodustas see paik mereäärse poolsaare­muksu. Milline siis kõik siin välja nägi? On need söed tõesti lausa mitme tuhande aasta vanused? Kas peidab pinnas siin ehk veel mõnd muistist peale süte ja tolle käiakatke?
Selline minevikus sonkimine mõjub kujutlusvõimele igatahes vägagi virgutavalt.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411