Teisipäev, aprill 16, 2019
 

Maastik piimalilledega

Tapio Vares | Hiiu Leht
Buss vuras Santa Cruzist piki Tenerife kagurannikut edelasse. Vaatasin ümbritsevat ja tundsin korraga, et liiga palju on siin seda poolkõrbelist maad oma lagedate kiviräbunõlvade ja kidurate põõsakestega.
Taas tekkis imestus, kas tõesti on kusagil sel saarel nõrgniisked lopsakad metsad? On. Ennist pealinnas Cruziskis olles paistsid taamal Anaga kohal paksud pilve­vallid, matmas mäeharja.
Ent nüüdseks olime nende imeliste metsadega lõplikult hüvasti jätnud.
San Isidro nimelises asulas astusime bussist maha. Ette jäi Super Dino Hypermarket. Kõige kallim asi, mis ostukorvi sigines, oli kahe­eurone kolmveerandkilone vorstilatt. Paljud veinidki olid odavamad, maasikakilo kaks euri, juustukilo kolm… On vast maa!
Taamal paistis kutsuv kahe­tärnihotell. Pressisime Erkoga end kõigi hiidseljakottidega lifti. Vastuvõtulauas küsiti lahkesti meilt broneeringut. Mõistagi meil säherdust asjandust polnud ning kuna järjekordne hotelli­pääs selle täismaja tõttu luhtus, tuli öö harjumus­päraselt telgis veeta.
Ründasime asula servast tühermaale. Õnneks pole seal veel päris kõike täis ehitatud. Sammusime õhkkergel, ent teraval vulkaanilise pimsi ja muu säärase räbuväljal, sekka läbi tolmava kruusliiva. Kuid taimestik polnud üldsegi troostitu. Siin kasvas tükati liitunud tihnikuna isegi veidi üle pea kõrguvaid kitsalehiseid harvade kollaste õitega piimalillepõõsaid. Sekka madalamaid laiema, 8 millimeetri laiuse lehega räsakaid piimalillepuukesi (Euphorbia balsamifera), kes kujult meenutavad miniatuurseid draakonipuid. Murdsin kaks oksakest näidiseks kaasa ja haavadest purskus jalamaid valget mürgist piimmahla.
Piimalilledele tõid vaheldust madaraliste sugukonda kuuluvad roheliste longus raagudega 2 meetrit kõrged Plocama pendula põõsad ning taamal paistsid kanaari piimalille valkjad õieli sambapuntrad. Ikka veel ei jõudnud me otseselt nendeni. Manjaana! See tähendab, et homme.
Telgikoht piimalillepõõsaste vahel oli leitud. Istusime veini trimbates kruusasel mättal ja mulle torkas pähe, et Islandi metsa nali kehtib ka siin Kanaaride mere­lähedastel aladel. Mida teha, kui metsas ära eksid? Tõuse püsti!
Mulle tõsiselt meeldis see piimalillede maastik. Küll suvekuivuses raaguv ja üsna karmiilmeline, ent praegu veel kevadiselt haljas ning õitsev ja üldse ülepea täiesti isemoodi. Euroopas sääraseid piimalillepõõsastikke ei leidu.
Magistraal aina mühas, autode vool ei lakanud öö saabudeski. Pidevate tõusvate-laskuvate lennukite voorimine siiski harvenes. Peagu täiskuu hiivas end peakohale ja säras võimsalt kui vägev latern. Paraku tähendas öö siin ranniku lähedal, et taas hakkasid õhku täitma priginad-präginad. No mis paganama kajakad need küll säärased on?!
Järgmisel, 30. märtsi enne­lõunal saime lõpuks siis ligi ka kanaari piimalilledele. Seal karjääri niiskes põhjas sirgus kaktuse moodi sammaste padrik suisa üle pea. Kuivematel rahnulistel nõlvadel aga jäid nad madalamaks, olles nii kolm-neli jalga kõrged. Nii erilised olid need vaated helerohelistele nurgelistele sukulentsetele sammasnuiadele. Väiksed ogad olid neil küljes ka, ent katsudes tulid need lahti. Kanaari piimalilled näitavad juba selgesti, et Kanaarid kuuluvad Aafrikasse. Õitsesid kanaari lavendel ja põõsas­kassitapp (Convolvulus floridus), ei puudunud ka mu lemmikuks saanud turdoksised kleinia puukesed.
Tugevas tuules lennu­jaama poole rühkides kerkis me ette datlipalm, kelle tüvest lähtumas mitu omaette haru. Okstega palm?! Tema jäi meile viimaseks üllatavaks leiuks Kanaaridel.
Ülejärgmisel päeval, 1. aprillil olin jääpudrusel Väinamerel. Hiiumaa nihkus lähemale. Kui madal, kui metsane – tabasin end pomisemas. Nii ülierinev Gomerast, kus merest kaljud kõrgusse sööstmas, olles nii paljad, nii tühjad, vaid pilveparv kaugel mäeharjal metsa lubamas. Ja kui vähe on siin asustust. Ehkki Gomera 20 000 püsiasukat Hiiumaa mõne aja taguse 10 000 vastu polegi teab mis vahe. Kuid seal on muud rahvast ohtralt lisaks. Tenerifest ei maksa üldse rääkidagi.
Hiiumaa. Mitte miski pole siin sama, kõik on Kanaaridest nii erinev, isegi männikud. Aruküla avaralt alvarilt otsis mu silm piimalille­puukesi. Kadastikudki pole sedamoodi kui Gomeral. Vanad kadakad ja suvised soopiimalille põõsad on vist ainus asi, mis pisutki Gomeral ja Tenerifel nähtut meenutaks. Ei, see erinevus pole halb. Lihtsalt sedasi on ja
mis seal’s ikka. Kolm nädalat Kanaaridel oli meeltesse oma sügava jälje jätnud, millest välja ning ümberkohanemiseks kulus tibake aega. Ikka väga äge reis oli see mullune märtsikuu reis!
Siin püsis ilm jätkuvalt külm ja kõle, Nõmbal metsad ja heinamaad samamoodi muutumatult lume all. 2. aprilli hommik tervitas uue värske lumelaadungiga, mida tuli rookima hakata. Tagasi Põhjalas.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411