Laupäev, aprill 20, 2019
 

Inge Talts: Sain aru, et olengi konservatiiv

Harda Roosna | Hiiu Leht
Äsja 55. sünnipäeva tähistanud Inge Talts ütleb, et on nüüd jõudnud oma juurte juurde ja mõistnud, et on konservatiiv.
Doktor Inge Talts on pärit Tartu lähedalt Nõost. Oma emale-­isale on ta tänulik stabiilse kodu ja väga traditsioonilise peremudeli eest: “Minu ema oli tõeliselt naiselik naine, kes hoolitses kodu eest, armastas lapsi ja võõrustas kõiki, keda isa külla kutsus. Ema oskas teha tööd, hindas elus kõike ilusat ja andis mulle kaasa suhtumise, et elus tuleb teha suuri asju, panustada sellesse, milles oled veendunud…”
Kaks aastat peale isa surma tundis Inge, et sai kätte isa päranduse: “Ma enam ei kartnud öelda välja oma seisukohta, mida ma õigeks pidasin. Enne seda ma kartsin.”
Peaaegu ununes
Veel ütleb ta, et on nüüd lõpuks jõudnud oma juurteni: “Kui ma aasta tagasi lugesin Roger Scrutoni raamatut “Kuidas olla konservatiiv”, sain aru, et oma olemuselt olengi konservatiiv. Mulle meeldivad asjad, mis on ennast tõestanud, mis on olemas ja hästi töötavad – pean oluliseks nende säilitamist. Muudatuste tegemisel väga pikalt kaalun, kas see on hädavajalik.”
Viimased aasta-poolteist on olnud Inge Taltsi jaoks väga töised ja probleemiderohked. “Ma peaaegu oleksin sünnipäeva unustanud, aga perekonnaringis piduliku õhtu­söögiga ikkagi tähistasime,” ütleb ta ja püüab meenutada, mida kingiti. “Pannikaane, mida ma olin soovinud, šokolaadi, mett… šokolaadi ma armastan… väga palju lilli sain, potililli ja lõikelilli, aga kõige suuremad üllatused olid orienteerujate klubi delegatsioon ja Lembit Saueri laul.”
Nutab ja naerab harva
Kui murelained kipuvad üle pea kokku lööma, on kodused toimetused head tööpinge maandajad. “Teen süüa, koristan ja mulle meeldib koos abikaasaga metsas puid teha,” loetleb Inge. “Olen aru saanud, et olen talupojast pärit ja talupojakultuur tekitab minus lugupidamist. Ka see annab mulle tunde, et olen nüüd oma juurte juures.”
Igal pühapäeval püüab ta käia palvelas jumalaga kohtumas. Nutab siis, kui on väga haiget saanud või kui midagi on halvasti ta lähedastega. “Enamasti suudan ma olla ratsionaalne inimene ja küsida, mida ma saan teha olukorra muutmiseks, nii et nutan ma harva ja viimasel ajal ka naeran harva,” tõdeb ta.
“Rõõmu teeb mulle minu kogukond. Ja järjest enam ma tean, et meid on parasjagu nii vähe, et igaüks on väga hinnas,” ütleb doktor Talts, kelle jaoks suurim tunnustus on võimalus kuuluda Hiiumaa kogukonda. “Ma ei saa ära unustada seda, et ma olen tulnud hoopis teisest kohast, olen hoopis teistsuguse karakteriga inimene koos kõikide oma vigade ja puudustega ja ometi on hiidlased mind omaks võtnud.”
Tahtis psühhiaatriks
Arstiks läks ta õppima, et saada psühhiaatriks – Inget huvitasid inimesed ja ta tahtis neid aidata, eriti kriitilistes situatsioonides. Siis aga tuli arusaamine, et kõik psühhiaatrite töökohad on kinni ja teda saadetakse hooldekodu peaarstiks. “See oleks tähendanud tegelemist majandus­asjadega, aga mina olen majandus­asjades üsna saamatu,” ütleb ta.
Nii võttis ta suuna kirurgiale ja kuna oli hiidlastest ülikoolikaaslastelt kuulnud, et Hiiumaa on midagi erilist, valis 1989. aastal oma töö­kohaks Hiiu saare.
Ta oli saare noorim arst tollal ja on seda ka nüüd. Kui hambaarstid välja arvata. Tõsi, doktor Jüri Mets on temast noorem, aga teda me jagame saarlastega. “Probleem on selles, et mitte keegi ei tee aktiivselt tööd haiglasse personali leidmiseks,” leiab doktor Talts. “Vaja oleks peaarsti, kes oleks Hiiumaa haigla peaarst ja panustaks kogu oma jõu Hiiumaa haigla arenguks,” pakub ta ka lahenduse.
Kuigi ta tunneb puudust karismaatilistest liidritest nagu seda olid Ants Turo ja Gennadi Aavik, on ka asju, mis haiglas tema meelest hästi. Stabiliseerunud on anestesioloogide ring, kes Hiiumaal käib. Merike Tingase
lahkumisel tekkinud auku täidab dr Tivodar Lakatoš. “Väga hea spetsialist ja oma suuri ja väikseid patsiente südamest armastav inimene,” kiidab Talts. Rõõmu teevad ka plastikakirurgi dr Vasara käigud Hiiumaale – nii saavad mitmed probleemid kohapeal lahendatud. “Ja mulle väga meeldib, et Galina Uuskar käib meie haigeid meditsiini­transpordiga linna saatmas – ma tean, et mu patsiendil on hea saatja olemas,” lisab ta.
Ligi 20 aastat opositsioonis
Inge Talts on volikogu saadikuna olnud enamasti opositsioonis, aga ütleb, et ära see töö teda ei tüüta. Oma missiooniks peab ta ajaloolise mälu ja kogemuste edasikandmist. Alustas ta koalitsioonis, Ants Vahtrase ajal oli opositsioonis. Kui võimule sai Georg Linkov, oli ta algul koalitsioonis, aga siis ei suutnud ta mõnede asjadega leppida ja sisuliste küsimuste pärast oli sunnitud minema opositsiooni. “Sellest ajast peale olengi olnud opositsioonis,” nendib Talts.
Enda sõnul on ta opositsioonipingilt pidanud väga palju meelde tuletama, et kulutada ei saa raha, mida meil tegelikult ei ole ja ehitada ei ole vaja asju, mis ei ole meie jaoks hädavajalikud. “Mul on kurb, et riigipoolse raha andmisega dikteeritakse seda, mida omavalitsus ehitab, kuigi meie vajadused võivad olla hoopis teised,” nendib ta.
Rõõmu teevad talle sotsiaalkeskuse ja sotsiaalteenuste areng, pansionaat Hellamaal, Samaaria keskuse ja Tohvri hooldekodu areng, pensionäride päevakeskuse hea töö. Suur võlg on tema meelest  aga eakate pansionaat, mida aastaid Kärdlasse soovitud.
2015. aasta septembrist juhib Inge Talts vabatahtlikuna keskkonnaorganisatsiooni MTÜ Hiiu Tuul. “See oli väike võitlus suure protsessi vastu,” meenutab ta algust, mil hiidlased kogusid allkirju liiga suurte tuuleparkide vastu Hiiumaa maismaal ja rannikumeres.
Mõned suured võidud on saadud. Mullu rahuldas riigikohus Hiiu Tuule kassatsiooni­kaebuse ja tühistas Hiiu maavanema kehtestatud mereplaneeringu tuuleenergia tootmise alade osa ja Apollo madalik võeti kaitse alla. Uus taotlus Vinkovi madala kaitse alla võtmiseks on koostamisel.
Talts ütleb, et organisatsiooni edu taga on tugev tiim ja head nõuandjad, aga ka need inimesed, kes Hiiumaa eest palvetavad, et tuule­parke meie rannikumerre ei ehitataks.
Talts tunnistab, et ta ise on jumalale lubanud anda oma elu selle eest, et tuuleparke Hiiumaa rannikumerre ei tuleks. “Paar korda on olnud nii, et kas olen ennast halvasti tundnud või on lennuk väga kahtlaselt käitunud ja ma olen mõelnud – ahhaa! – kas nüüd tulebki surm,” ütleb ta täiesti rahulikult.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411