Teisipäev, aprill 2, 2019
 

Anaga poolsaarel

Tapio Vares
Tenerife saare kuju meenutab mu meelest parti. Kirdesse küündiv pardi kael ja pea kannab nime Anaga poolsaar.
Siit leiab Tenerife lopsakaimad igihaljad lehtmetsad. Erinevalt Gomera metsadest, kus paljud huvitavad taime­liigid kasvavad kusagil eraldatud “nurgatagustes”, on siin kõik hõlpsasti leitav. Vurad liinibussiga külastuskeskusse, hakkad mööda laia promenaadi­sarnast rada astuma ning kohe trehvavad vastu siinsele udumetsale iseloomulikud puud ja muud taimed.
Juba teada-tuttavate mari­porsapuude ja harilike puis­eerikate sekka jagub palju tumedamate laiemate okaslehtedega eerikaid (Erica
platycodon). Tavaeerikate valged õied olid juba avanenud, ent too haruldasem hoidis veel kiivalt oma punakaid nuppe kinni.
See-eest õitsesid täiega kohalikud tulikad (Ranunculus cortusifolius), õied suured kui meie varsakabjal. Ja kanaari kurerehad lillatasid õitseda ning mingid kollaste liblikõitega tillukeselehised põõsad küündisid tükati jändrikeks puudeks. Puusõnajalga meenutavad kuue jala kõrgused puispiimohakad õitsesid, samuti kohalik sealõuarohi. Viimasel avanesid kollakasvalged õied. Gomeral sai nähtud sealset erinevat alamliiki, kel õied tume­punased. Pericallis’ed ehk tsineraariad lillatasid õitseda ning ühe künka otsas kasvas hulk rohekaõielisi orhideesid, kel nimeks Gennaria diphylla. Seesama meie käopõlle meenutav käpaline, kes juba Gomeralt tuttav. Lehed on tal tegelikult justkui eestimaiste leselehtede moodi.
Muidu nii rikkaliku taimestikuga Tenerifel kasvavat kõigest kolm liiki orhideesid. Miks küll nii vähe? Kas on süüdi vulkaaniline happeline pinnas? Siin Anagas paljastusid pudedad seinad, mis tundusid justkui liivakivi moodi.
Ilex perado suurte ümarate lehtede vahelt tumepunas üksikuid vilju. Näha saime loorberilist Apollonia barbujana’t, muidugi ka kohalikku kanaari loorberipuud, samuti noori pirnloorbereid (Persea indica). Vaid okooteat ei paistnud kusagilt. Küllap siin üleval harjal oli selle niiskusenõudliku puu jaoks kuivavõitu.
Lisaks igihaljale lodjapuule kasvas siin kuue jala kõrgune puis-naistepuna ning tundmatuks jäänud huulõieline melissi meenutavate lehtedega põõsas.
Puudel ronisid smiilaksid, nii eksootilised ruskused (Semele androgyna), kanaari luuderohu vahelt rohetasid lopsakad kopsusamblikud. Just seesama liik, mis Eestigi laialehistes metsades harva ette jääb. Koduse pildi lõid ka kilpjalad, piipheinad ja tarnad. Ehkki siin tegu kohalike kanaari piipheina ning kanaari tarnaga. Kuid siis veel lisaks tihe kogum aarumeid, raun­jalgu, vohavaid imaraid ja…
Aga aitab sest loendist! Sedasi lugedes jääb nagunii enamik neist võõraks ega anna ehedalt edasi kogu kohapeal silmale avanevat rikkalikku “kompotti”.
Siia lõppu jätsin Anagale kõige iseloomulikuma puu: portugali loorberkirsipuu (Prunus lusitanica). Teda nimetatakse paleotroopilise floora reliktiks. Edela-Euroopa mandril levib neist põhiliik, omaette alamliik on Assoori saartel ja eraldi (subsp. hixa) alamliik Madeiral ning neljal läänepoolsemal Kanaari saarel. Gomeral meil teda leida ei õnnestunud, ent siin Anagas olid kõik rajaservad puha täis loorberkirsipuid. Ja tõesti, täitsa meenutasid maguskirsipuid: tüvede koorel risti triibud ning võras veidi longus piklikkitsad sakilise servaga teravtipsed lehed. Ent vastuoksa kirsipuule on loorberkirsipuu lehed nahkjalt läikivad ning püsivad puul aastaringselt. Õisikud asetsevad aga pikkades kobarates, sarnanedes meie toomingale, kusjuures lõhngi nagu toominga oma.
Siin kasvavad loorber­kirsipuud enamasti 5–6 meetri kõrguseks, varjukas metsa­põues aga ka toekamate puudena, paaril tüve läbimõõt isegi jala ligi. Väga toredad on ikka need portugali loorber­kirsipuud, tuli tunnistada! Euroopa soojemas osas kasvatatakse mandri põhiliiki või selle väiksemalehist vormi ka haljastuses, näiteks Inglismaal sai neid paari aasta eest nähtud. Ka oma kodumetsa olen kunagi ühe põõsa istutanud, ent muidugi on Hiiumaa kliima talle liiga karm ning vaesekese edenemine on väga vaevane.
Õhtu edenedes heljusid läbi metsa üha tihedad niisked udulaamad, kaotades loorberkirsipuude võrad ajuti peagu silmist. Musträstad vilistasid, sekka justnagu lehmalüpsjalinnu siutse-säutse. Kurvits lendas piuksudes-krooksudes üle. Täitsa kui Eesti aprillis oleks olnud sel 27. märtsi õhtul. Meil ajab jürikuul külm meri sarnaseid rõskeid udulaamu maa kohale.
All eemal kostus koeri ja motomüra. See tuletas meelde, et erinevalt Gomera loorber­lehistest metsadest, kus valitseb suur rahu, on siin suur linnastu kohe lähedal, olles juba suisa pool Anaga poolsaart enda alla matnud.
Siis äkki udu aga hajus. Vaate­välja ilmus 1200 meetrit üle merepinna küündiv Taborno mägi, mis on arvatavasti poolsaare kõige kõrgem tipp.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411