Teisipäev, märts 26, 2019
 

Laurisilva looduskaitsealal

Tapio Vares
Mööda Tenerife põhja­rannikut kiirteel kirdesse sõites avanes meie ees ühtäkki tore kuppel­maastik. Künkaid katsid osaliselt aasad, osalt metsatukad.
Paraku näisid kõik need metsatukad puha koosnevat vaid võõrastest Austraalia eukalüptidest, küngaste­vahelisi alasid täitsid aga aina majad. Siin, saare laugemal osal levib tegelikult üks suur valglinnastu, kuni pealinna St. Cruzini välja.
Milline loodus neis paigus kunagi ammu-ammu aega tagasi valitses, võib aimata La Esperanza vallakeskuses. Eks selleski kandis laiuta küll rohumaad ja sekka eukalüptiistandikud. Kuna Esperanza asub 950 meetrit üle merepinna, ulatub siiani udude-vihmade vöönd ja rohumaad on lopsakad. Me sinna jõudes tibutaski parajasti vihma, õhk oli hall ja sooja vaid 15 kraadi.
Otse linnakese südames asub Laurisilva ehk loorberi­metsa kaitseala. See kolmehektariline kild siin järsak­orus on jäänuk kunagisest looduslikust metsaküllusest. Väliselt paistis see üsna suvalise Eesti suvise lehtmetsa moodi – hallid tüved nagu hallil lepal ja puha…
Muidugi on kogu elusloodus
ses orus täiesti teine maailm. Valdab kanaari loorber, sekka teised loorberilised puud Ocotea foetens ja Persea indica. Alusmetsas paistis rõõmustavalt palju järelkasvuna tekkinud niiskusnõudliku okootea vitsakesi.
Puude tüvedel ronis kanaari luuderohtu ja kanaari smiilaksit, vastu koort liibus risoomkäppadega kanaari jänes­jalgu. Niiskeligasel
maapinnal vedeles vaid langenud pruune puulehti, ent siiski haljendas ka pisut rohttaimi. Muuseas mõni sinililla kannikeseõis ja Asplenium hemionitis. Viimane on iseäralik raunjala perekonda kuuluv sõnajalg, kelle läikivad lehed meenutavad keel-raunjalga, ent on luuderohulehe sarnaselt kolme- kuni viiehõlmalised.
Ülal veerudel kasvab ka puiseerikat ja kanaari mändi, metsaservas õitsesid parajasti õlipuuliste hulka kuuluvad Picconia excelsa’d. Ja edasi tuli kollastest õiesilmadest kirendav aas… Siis aga kohe taas elumajad.
Selle loorberimetsa kaitse­ala jalgraja alguses leidsime Kanaari saartel nii haruldase avaliku töötava joogiveekraani. Sellest tulev vesi oli täitsa hea maitsega. Tavaliselt on kohalik veevärgivesi kloorise, pisut suisa solgise mekiga.
Siin veekraani ümbruses jagus iseäranis palju kohaliku looduse haruldusi. Nagu kanaari kurerehad, lillaõieline Pericallis ehk tsineraaria, õitsvate oranž­pruunikate kellukatega liaan Canarina canariensis, karvaste paksude lehtedega Aichryson laxum ja suisa kohalik endeemne heitlehine leedripõõsas (Sambucus palmensis). No vähemasti see on küll siia istutatud! Sest tegu on väga-väga haruldaseks jäänud põõsaga, keda, muide, naabersaarel Gomeral õnnestus meil siiski looduses kohata.
Õhtust telgipaika otsides kõndisime asulast aina kaugemale ja kaugemale. Õigemini tuli üha üles ronida. Koerakarjad lärmasid hoovides, majade vahel jäi pilk kodustele kartulivagudele, üsna lopsakad pealsed harjadel haljendamas. Seda
26. märtsil! Uduräbalate vahelt avanes hetkiti vaateid kaugusse.
Kutsuvad metsad osutusid kahjuks muudkui eukalüptipuistuteks. Pealegi läbitungimatut eerikavõsa ja põldmarjapadrikut seest täis kasvanud.
Selle järel männimetsa jõudmine tundus tõelise pääsemisena. Maa oli üllatavalt horisontaalne ja kanaari männi kultuurpuistu paistis täitsa eestimaise männiku moodi. Vaheldust tõid vaid mõned puiseerikad ja igihaljad põõsad, nagu iileks, mari­porss ja kuue jala kõrgune kohalik naistepuna.
Üsna jahedaks kiskus, suust tuli suisa auru. Hommik tervitas meid sootuks külmana ja hommikutervituseks pistsid läheduses eukalüptikus jõurama saed.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411