Reede, märts 29, 2019
 

Artur Valk 60

Katrin Laan
erakogu
erakogu
Kahtlemata oleks Hiiumaa kultuuri- ja spordielu vaesem, kui poleks Arturit.
Artur Valk on hästi tuntud tegija nii Hiiumaa spordi- kui kultuurielus, aga ka poliitikas. Eelmisel nädalal sai tal 60 täis ja sünnipäeva puhul laekus Arturi sotsiaalmeedia kontole ligi 400 õnnesoovi.
“Facebooki sõbrad ei ole kõik võib-olla nii lähedased sõbrad, aga kui tuhandest nelisada sind sel päeval meeles peavad, siis teeb südame soojaks küll,” ütles Artur, kelle äratundmiseks pole perekonna­nime vaja lisadagi.
Suur, häälekas, emotsionaal­ne – nii toimetab ta Kõrges­saare tervisemajas, Hiiumaa vallavolikogus ja loendamatuid spordi- ja kultuurisündmusi sisse juhatades. Ei saa salata, vahel ületab ta sõnadega hea maitse piire ja see ei meeldi sugugi kõigile, aga mööda temast vaadata ei saa.
Mida oma sündimisest mäletad?
Väga palju ei mäleta. Kaalusin 3,8 kilo ja sündisin hommikul poole kaheksa ajal Kärdla haiglas nagu kõik tolleaegsed lapsed, aga muidu esimesest elupäevast peale ikka Viskoosa poiss. Sündisin ajal, mil Kõrgessaare alevik hakkas arenema, kalatehas tekkis ja lihatööstus ja hästi paljud tulid tol ajal Viskoosasse elama ja tööle. Minu ema, kes on Kalestest pärit, tuli 58ndal või 59ndal.
Kas olid esiklaps?
Ei, mul oli vanem vend ka.
Kuidas ema tervis ka on?
Arvan, et 87aastase kohta keskmine. Ega ta enam väga palju ei jookse, aga õnneks ikka käib ringi. Ta elab individuaalmajas ja kuna tal talvel on natuke raske kütmise ja saunaskäimistega, siis ta läks kolmeks kuuks minu õe juurde Põlvasse ja tuleb aprillis uuesti tagasi.
Palju sul õdesid-vendi on?
Vanem vend on mul juba surnud, aga on minust viis aastat noorem vend Ahti, kes elab Tartus ja üheksa aastat noorem õde, kes on Põlvas õpetaja.
Missugust sorti laps sa väiksena olid?
Ma tean, et söögi kohapealt olin hästi vinguv ja isegi laste­aiast võeti mind ära, sest mulle ei meeldinud need toidud ja vanaema tuli siis meile elama. Olin siis kuskil kolme ja poolene. Mäletan, et enamus lapsi käis lasteaias ja neid, kes ei käinud, oli üks-kaks ja üks olin siis mina. Aga selles mõttes olevat ma hea laps olnud, et ema läks tööle ja mina istusin akna peal, vaatasin aknast välja ja mängisin üksinda. Pahandust ei teinud.
Kes olid su mängukaaslased, milliseid mänge mängisite?
Tol ajal mängisid poisid kogu aeg sõjamänge. Kui natuke suurem olin ja koolis juba käisin, siis eriti. See õu, kus ma kasvasin seitsmenda eluaastani, on Coopi poe vastas nende kahe maja õu ja seal elasid ka Barinovid. Need olid lihakombinaadi tööliste majad ja mul vedas selles mõttes, et Barinov Vova, kes on minust kaks aastat vanem, tahtis juba siis saada õpetajaks. Tema läks kooli ja siis ta kooliga paral­leelselt mulle õpetas kogu aeg seda, mida koolis ise oli selgeks saanud.
Millal kooli läksid? Kes oli esimene pinginaaber, kes klassijuhataja, kes esimene armastus?
Kooli läksin 1966. aastal, Kõrges­saare algkooli. Väiksena mõned oma klassi tüdrukud ikka meeldisid rohkem ja mäletan, et suuremana, kuskil viiendas-kuuendas klassis meeldis väga ka mõni õpetaja. Need olid sellised mõnusad õhkamised. Pean tunnistama, et koolis olin ma väga aktiivne ja eks ma segasin tundi ja siis mind tõsteti ühe pinginaabri juurest teise juurde. Lõpuks pandi mind ühe vaiksema tüdruku juurde, et ehk ma temaga nii palju ei lobise. Eks ma jutumees ole ju praegugi. Kui ma olin esimeses klassis, siis Vova oli kolmandas ja eks ma siis vaikselt kuulasin, mida nad kolmandas räägivad, sest esimene ja teine oli Vova kõrvalt juba suuremas osas selge.
8klassiline läbi, kuhu edasi läksid?
Lauka koolis lõpetasin kaheksa klassi ja siis 1974. läksin Kärdlasse keskkooli. Paralleelselt käisin veel muusikakoolis ja spordikoolis võrkpallis.
Mis Kärdla koolis teistmoodi oli?
Esimesel aastal käisime õhtu­poole koolis. Õpilasi oli nii palju ja uus koolimaja sai valmis 1976. aasta sügisel. 1975. õppeaastal oli siis nii, et väiksemad käisid koolis ennelõunat ja suured läksid kella kahest. Trennid aga algasid kella kaheksast hommikul nii, et hommikuse Kõpu bussiga sõitsin Polku võrkpallitrenni.
Olin sama pikk, aga 30–40 kilo kergem nii, et jaksasin hüpata. (Naerab.)
Kas juba kooliajal kiskus spordi ja kultuuri poole? Kes olid eeskujud?
Laulda on mulle alati meeldinud. Kõrgessaare algkooli ajal oli samas majas raamatu­kogu, seal me olime igal vahetunnil. Raamatukogutöötajad Leida Pielberg ja Imbi Sedrik armastasid näiteringi teha ja seal me tegime hästi palju näitemängu. Siis tuli muusika­kool ja palju aastaid laulsin koorides. Lauka koolis oli spordiharrastus juhuslikum, mängisime palli, aga keskkoolis oli spordiharidus süsteemsem.
Keskkool läbi, mis edasi ette võtsid?
Astusin polütehnilisse instituuti autoteede ehituse erialale. Kahjuks ma seda ei lõpetanud. Kuigi ma koolis õppides ei jäänud hätta ühegi ainega ja matemaatika oli mul ka väga hea, siis kokkuvõttes ikkagi tajusin, et ma olen vist rohkem humanitaarkalduvustega kui tehnikamees. Kokkuvõttes ega õpitu mööda külgi maha ei jooksnud. 1979/1980 õppisin kelneriks. Sellel oli tegelikult pragmaatiline põhjus. Esiteks olid kelnerid tollal päris lugupeetud ametimehed ja teine põhjus oli see, et neist kahest kelnerite õppegrupist ei võetud sõjaväkke. Tallinna kerkisid uued hotellid ja restoranid ja need oli vaja enne olümpiat mehitada. Seal oli terve hulk neid mehi, kes hiljem mujale õppima läksid ja olid seal lihtsalt aasta peidus.
Siis ootas ikka Vene kroonu?
Jah. Sõjaväes olin Lääne-Ukrainas ja raketiväes. Rakette käisime laskmas Kasahstanis Kapustin Jaris, paigas, kust kõik sputnikud ja Belkad-Strelkad kosmosesse saadeti.
Milline oli esimene töökoht?
Pool aastat töötasin Tallinna polütehnilise instituudi klubis instruktorina – see oli minu kultuuritöö algus. Sõjaväest sain lahti täpselt samal päeval kui Brežnev maeti ja peale sõja­väge tulin Hiiumaale tagasi. Siis töötasin Hiiumaa tarbijate ühistus kelnerina,
kuni Ants Vahtras kutsus Hiiumaa rajooni kultuurimaja juhatajaks. Töötasin seal 1987. aastani ja siis kutsus Jaan Puusepp mind Kõrgessaare Tervisemaja juhatajaks. Kõikidesse kultuuriga seotud kohtadesse on mind tööle kutsutud. Sünnipäeval sai seal täis täpselt 22 aastat.
Kuidas sai sinust just saali­hoki edendaja?
Saalihoki Hiiumaale toojaks on Andres Tammeveski, kes lõpetas Soomes mingi ülikooli. Seal oli see mäng juba siis populaarne. Mina vedasin ja vean MTÜ Viskoosa spordiklubi igapäevast tööd nüüd juba 22 aastat.
Oled aluse pannud spordi­ürituste sarjale – kas oskad need kohe peast ette lugeda?
Veebruaris vabariigi aastapäeva matk, märtsis naistepäeva maleturniir, aprillis Jüripäeva korvpalli turniir, mai algul Kärdla linnajooks, mai lõpus Kõrgessaare rattasõit, juunis Kõrgessaare jaanijooks ja jaaniturniir korvpallis, juulis Viskoosa Cup saalihokis, Luidja rannavolleturniir, Luidja triatlon ja Kõrgessaare tänava­korvpalliturniir, novembris Kadriturniir võrkpallis ja isadepäeva maleturniir. Valdav enamust neist on loodud aastast 1999, Kõrgessaaare jaanijooks oli juba varem.
Korraldad ka klassikalise muusika kontsertide sarja, kui kaua juba?
Need algasid Kõrgessaare valla lõpu ajast, algul väiksemas mahus. Nüüd on olukord parem ja aastas teen kümme kuni kaksteist kontserti. Kaks suuremat koostööpartnerit on Eesti Kontsert ja OÜ Uus Kontsert. Augustis on kolmel nädalavahetusel Kõrgessaare mõisapargikontserdid, aga muidu olen püüdnud kontserte korraldada väljaspool kõrghooaega. Mulle endale muusika meeldib ja järjest rohkem on ka publikut, kes selliseid kontserte tahab. Need kontserdid rikastavad meie kultuurielu ja toovad meile huvitavaid muusikuid.
Kes sind koorilaulu juurde tõi? Kui kaua laulsid?
Koolis laulsin kogu aeg kooris. Kärdla keskkooli ajal õpetas Evald Teras mulle eraldi ka soololaulu. 80ndate keskel tegi tollane noor muusikaõpetaja Helgi Kaibald paar aastat Lauka kergemuusikakoori ja laulsin seal. Kuskil 87ndal või 88ndal läksin Lauka segakoori ja laulsin seal Aili Soobi käe all kuni 2009. aastani. Koori viimane laulmine oli Kõrgessaare valla viimasel aktusel.

Kuidas jõudsid kohalikku poliitikasse?

Kandideerisime Üllar Laidiga 1996. aasta kohalikel valimistel. Tulemus ei olnud üldse vilets, aga kuna meil oli ainult kahene nimekiri, siis me sisse ei saanud. 1997. olin astunud Reformierakonda ja 1999. aastal vedasin koos Jaan Puusepaga valimisnimekirja, meie valimisliit võitis ja Jaan sai uuesti vallavanemaks. Ka järgmine vallavanem Jaanus Valk oli meie valimisliidust. Hiljem me Reformierakonnaga enam võimul ei olnud, aga ka üks on võitlusväljal sõdur ja nii olin ma vahel volikogus üksi, vahel kahekesi. Kui oskasid põhjendada, miks mõni otsus võiks olla natuke teistsugune, mõni ära jääda või mõni hoopis tulla, siis väiksemas volikogus olid selle läbimineku šansid suuremad. Kui sa ise uskusid sellesse, siis oli võimalik ka koalitsiooni ümber veenda.

Miks pole sa käega löönud isegi pärast seda kui sind erakonnast välja visata taheti?

Ma olen oma mõtteviisilt liberaal edasi. Arvan, et riik algab kodanikust, siis on perekond, siis kogukond, mitte nii, et riik ülalt alla käsib. Vaba kodanik on riigi alus – see on liberaalne suund ja sellest ma ei loobu. Minu selge põhimõte Hiiumaa valla volikogus oli, kas oleme koalitsioonis või opositsioonis, vahepealset varianti ei ole. Aga tekkis olukord, et koalitsiooni ei kutsutud, aga loodeti, et hääletame koalitsiooniga koos. Üldisemalt, kogukonna teenimine on oluline asi. Kui mul on võimalus kaasa rääkida, siis on mul võimalus oma teemasid ja agendat tutvustada. Kas läheb läbi või ei lähe läbi, mõnikord läheb, mõnikord ei lähe. See on nagu loteriipiletiga – sada protsenti kindel, et sa ei võida, on siis, kui sa piletit ei osta. Kui sa oled nende protsesside sees, on mingisugunegi võimalus neid mõjutada.

Mida mõtled praegusest poliitilisest olukorrast Eestis?

Praegu on seis nagu maletermin ütleb – ebaülevaatlik. Minu lemmikkoalitsioon see ei ole, kui tuleb see, mille üle kõige rohkem praegu läbi räägitakse. Aga võib olla on see teatud mõttes paratamatu ära proovida uute poliitiliste jõudude tegelik nägu. Üks asi on räusata opositsioonipingil ja rahvast tänavale kiskuda tõrvikute ja kõige muuga, teine asi on reaalne valitsemine. Võib olla pole selles kokkuvõttes midagi hullu. Ma loodan, et väga peadpööritavaid otsuseid ei tehta, sest Eesti areng on 1990. aastast kokkuvõttes olnud ju suhteliselt sujuv ja ikkagi tõusujoones. Ma arvan, et kui midagi läheb halvasti, siis on ju ka teisi osapooli, mis riigivalitsemise juures kauem olnud. Mulle see ei meeldi, aga see on nende kolme osapoole valik ja kokkuvõttes kõik valikud, mis on demokraatlikud ja legitiimsed, siis minu meeldimine või mittemeeldimine ei loe.

Natuke isiklikku ka. Mäletan, kuidas kunagi ütlesid, et sul on kogu aeg väiksed lapsed. Kui palju lapsi sul kahe kooselu peale kokku on?

Jah, mul on olnud kaks kooselu. Esimene natuke üle kümne aasta ja Annikaga on mul kaks last, poeg Kaspar ja tütar Keit. Praegusest kooselust Katiga [Katrin] on meil kolm last, tütred Maria ja Brita ning poeg Karl-Artur. Tegelikult on mul üks poeg veel, Reimo. Ma ei häbene seda tunnistada, aga ma ei julge sellega ka hommikust õhtuni kiidelda, sest ma ei ole tema heaks just väga palju teinud. Tema on mu esimene laps. Annika elab Iirimaal juba kümme aastat ja Keit tegeleb seal modellindusega. Mariale meeldib näitlemine ja laulmine ja ta lõpetab Tallinna ühisgümnaasiumi. Seal on teatriklass, sellepärast ta sinna kooli läks. Ta on muusikalides osalenud ja teatriprojektides. Marial kultuurihuvi on, aga ei tea täpselt, mida ta peale keskkooli teha mõtleb. Brita ja Karl-Artur on Lauka põhikooli õpilased. Karl-Artur on kõva spordipoiss. Mul on täitsa tavalised ja normaalsed lapsed ja ega mul pole ka laste emadele midagi ette heita.

Missugune isa sa oled?

Kati vahest ütleb, et ise sa tead kõiksugu asju, aga ei viitsi teistele õpetada. Oma lapsi ma armastan, aga võib olla peaksin nendega rohkem tegelema küll. Seni on see rohkem jäänud Kati peale. Ma armastan väga oma lapsi ja ega ma nii karm isa ei ole ja lapsed julgevad mulle öelda küll. Oleme vastastikku üsna otsekohesed ja lapsed ütlevad mulle ka kui nad minuga rahul pole. Ja kui nad ütlevad seda vaimukalt, siis ma isegi naudin seda kuigi see võib olla käib minu pihta. Aga välja ütlemata mina ka ei jäta. Kui ikka näen, et tegeletakse kõige muuga kui õppetükkidega, siis ma ikka ütlen ära, et ,poiss, kell on juba nii palju, millal see natukese aja pärast tuleb? Aga lapsed õpivad mul päris normaalselt ja on toredad, avatud olemisega.

Mäletan veel seda skandaali, kuidas Artur ja Katrin armusid ühte teatritükki lavastades. Mis sulle Katrini juures siiani meeldib?

Katrin on väga töökas, sihikindel ja ta on väga hea ema. Eks algul meeldib meestele naise füüsiline pool, sest ega sa hinge esimese hetkega ei näe, näed ikka välimust. Teatritükki mäletan küll, see oli Oskar Lutsu “Kapsapea” ja mina mängisin Pliuhkamit.

Oled vaatamata 60 eluaastale ikka veel suhteliselt keerulise iseloomuga. Volikogu laua taga vahel lausa häirivalt ebaviisakas, mõne kontserdi avamisel hellahingeline nagu väike poiss, siis naerutad tervet saalitäit rahvast. Miks aastatega ei ole tulnud mingit rahunemist?

Ei ole tulnud jah. Volikogus on asi lihtne – opositsiooni roll teatavasti ongi häälekalt tähelepanu juhtida kui juhtidel hakkab taju ära kaduma ja nad hakkavad arvama, et ainult nemad teavad õigeid vastuseid ja lahendusi. Olen suhteliselt otsekohese ütlemisega küll, aga  need ütlemised on sageli tulnud selle pealt kui ollakse arrogantne. Kokkuvõttes kõigi inimestega võib ju läbi saada ja isiklikku vaenu ei ole mul kellegagi. Kirglikult tegelen ma oma asjadega, aga peale lahingut võin ma igaühega täpselt samuti juttu ajada. Ma ei arva, et ükski volikogu liige tahaks Hiiumaale halba, aga tulemuse saavutamiseks on alati mitu teed. Kui koalitsioon pakub ühe ja opositsioon teise, siis tingimata ei pea opositsiooni tee alati vale olema.

Miks sul nii ooperlik hüüdnimi on, Toska?

Olen kuulnud, et on niisugune mees [dirigent] nagu Arturo Toscanini. Ma täpselt ei teagi, kas selle järgi või on tõsi teine legend, mis räägib, et mind hüüti Artoška-Kartoška. Aga see pole tähtiski, sest seda nime olen ma kannud niikaua, et ma ei käinud veel kooliski.

Kahtlemata oleks Hiiumaa kultuuri- ja spordielu vaesem kui poleks Arturit. Mida sina enda senitehtust kõige väärtuslikumaks pead?

Suhteliselt pika elu jooksul tehtud ühte asja välja tuua on keeruline. Ma ise arvan, et kõige olulisem on see, et mulle meeldib see, millega tegelen.

Räägi lõpetuseks üks hea nali ja soovi kuldkalakeselt üks soov.

Mulle meeldivad naljad “Hiidlase vähesest naljaraamandust”. Selle raamatu ja hiiu naljade puhul meeldib mulle see, et need on siitsamast kasvanud. Üks neist on see, kuidas kaks mandripoissi tahavad praami peale jõuda, jooksevad talu värava juurde ja küsivad talumehe käest, kas nad tohiks tema maa pealt läbi joosta, et siis jõuavad nad järgmisele praamile. Talumees ütleb, et ma lasen pulli ka lahti, jõuate veel eelmisele praamile. Kui midagi soovida, siis seda, et tervis oleks hea ja jaguks vaimustumisvõimet.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411