Reede, veebruar 1, 2019
 

Läbi Abruka salumetsa

Tapio Vares | Hiiu Leht
Ärkamine päikest täis sooja maihommikusse. Paras eksootika mulle, Hiiumaa keskelt männimetsa vahelt tulnule: meri helendas kohe akna taga, taamal Kasse­laid; kajakad ja teised merelinnud kisasid, sekka kodust pääsude sidinat.
Helle Kesküla saare raamatukogust asus mu tänase päeva giidiks. Ees ootas tubli tunde kestev ringkäik Abrukal.
Esmalt libises pilk üle Hane­rahu augu – varem roogu peitunud rannikuabaja. Uuesti karjatataval niidul lillatas paar pääsusilma. “Oi, kui tore!” ütles Helle neid nähes. Vahepealsel kinnikasvamise ajal pääsusilmi siin sedasi ei paistnud. Teisalt aga alt lahti raiutud sanglepikust on ära kadunud ööbik – tema tahab kaitsvat võsapadrikut.
Paju talu taga niidu serval õitsesid-viljusid salukõdrikud. See maitsetaim asustab Eestis eeskätt rannikualasid, ent viimastel aastatel olen Hiiumaal avastanud uusi kasvu­kohti hoopis saare keskelt. Salukõdrikut jääb Abrukal ette hiljemgi.
Külamäest põhjas avardusid lainjad niidud. Nende kohta tähendas Helle, et seal läheb peagi kõik hallidest käppadest lillakirjuks.
Pöörasime Pitkanina teele. Sukeldumine lehekuise salumetsa võlumaale ja… sääskede keskele. Mis parata, 2018 juhtus olema eriline sääseuputuse aasta. Tuli kohe oks murda ja nii kui natukese seisatada, siis jalamaid sellega sopsima hakata. Mis taimestikku ja õisi sa siin sedasi naudid! Ei ole paradiisi maa peal, ei ole.
Ajuti tundus, kui oleks ma üle kahe kuu tagasi Gomera saare mägimetsadesse sattunud. Ei olnud küll igihaljaid loorberilisi, ent noores lehes pärnade tüved ning oksad täitsa samamoodi sambla­kasukaga kaetud. Ajuti kohtas puudel ka kopsusamblike narmendavaid latakaid. Praeguses kuivuses olid need paraku hallpruunid ja elutud, ent nii kui vihma peaks tulema, elustuksid need jalamaid ja värvuksid roheliseks.
Näe, ühel rõhtsal pärnatüvel kasvas lausa epifüüdina sõnajalgu! Ehk siis kivi-imaraid.
Siis juhtis Helle aga tähele­panu vetikatele pärnatüvel. Misasja? Olin kindel, et kuulsin valesti. Vetikas elab ju vees, nagu nimigi ütleb! Kuid tuleb välja, et on ka erand olemas. Nimelt Pleurococcus vulgaris. Küll mitte midagi lopsakat, vaid kirme puukorbal, värvides selle kollakas-sinepi-heleroheliseks. See iselaadne üherakuline rohevetikas on kohastunud taluma sagedast läbikuivamist, päris vee sees ta koguni hukkuks. Arvatakse, et maakera kõrgemad taimed hakkasid ürgsetel aegadel tasa­pisi arenema just taolistest maismaavetikatest.
Aina pärnapuid. Nii uhkeid ühetüvelisi kui mitmeharulisi punte. Üks niinepuu on oma oksad kaugele maha toetanud ja seal neile juured alla kasvatanud. Natukese nagu troopilise viigipuu moodi sedasi… Kõverik pahklik Lippmaa pärn aga kipub ajale alla jääma, üks suur haru just hiljuti murdunud.
Laialehiste puude sekka eksis ka paar arukaske, sigines mõni kuusk, nende all kohe sipelgapesa kuhil. Selliseid kuhilaid ehitavad sipelgad teadagi ilma kuuseta hakkama ei saa.
Maapinna rohttaimestik pakkus klassikalist salumetsa kompotti. Ikka võsa- ja kollaseid ülaseid, saluheinu, hammasjuuri, kevadisi seaherneid, kanakoolet, mai­kellukest, naati, sinilille, imekannikest, üles küünitavaid mitmeõieseid kuutõverohte, lahti rulluvaid maarjasõnajalgu ning lisaks metslaugule mitmel pool karulauku. Miks küll karulauk nii Abrukat kui Saaremaad sedasi armastab, ent Hiiumaale mitte pole viitsinud sisse rännata?
Helle rääkis, et põdrad on Abrukal pihlakad puha ära koorinud. Kuna üks lemmik otsas, on nad nüüd sarapuud käsile võtnud. Tõepoolest oli näha, kuis samas tee ääres on sarapuid järjepanu kooritud.
Korraga mets taandus ja ees avanes lage heinamaa: Metsapõllu. See on vana metsavahikoht. Siit mäletan üht vägevat jalakat. Tegelikult kasvab jalakaid Metsapõllu servas päris mitu, tüveläbimõõt isegi kolm jalga või nii. Metsapõllu lõuna­servast leiab suisa väikse tüki jalakapuisniitu. Toredad laiuvate samblaokstega puud kasvavad seal, osadel paraku ladvad murdunud. Kauaks neid enam? Kuid hetkel olid nad kõik nii elujõuliselt noores lehes, okstel sekka heledaid viljadelitreid.
Hea tunne valdas nende jalakate all, tundusid siin praegu suisa lemmikpuudena. Raske põhjendada, miks just jalakalised mind paeluvad. Nii meie looduse jalakad-künnapuud kui ka lõunapoolsed jäänuklikud vanaaegsed tselkvad. Kuid ega meeldimist ei peagi ju põhjendama!
Küsisin sealsamas Abruka looduse tundjalt Hellelt üle, et ehk kasvab saarel lisaks kuskil ka künnapuud? Siiski mitte. Ja muuseas, Saaremaal täitsa tavaline pooppuugi on neil haruldus. Ikka vaid harilikud pihlakad, keda aga metsloomad paljaks kipuvad koorima.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411