Reede, veebruar 8, 2019
 

Abruka järv ja jõgi ning suur tammepark

Tapio Vares | Hiiu Leht
Olime oma matkal jõudnud Abruka edelaranna lähistele. “Klokviit!” hüüdis keegi. “Kiivitaja,” tähendas Helle selgituseks. Ja siis esitleti mulle Abruka järve.
Noh, muidugi pole see päris korralik järv, tegelikult merest eraldunud abajas, pilliroopärg ümber. Võib arvata, et suure tormiga lööb meri soolast vett siia sisse? Ometi elavat siin kogred. Nii et siis ikka täitsa järv jah.
Järve juures kasvab sang­lepik nätsikul maal, mille pinnal tabas silm mustjuuri, käopõlle ning nahkjate sõrmjate lehtedega madalaid euroopa metsputki. Miks metsputke salumetsas ette ei jäänud, oli seal liiga lopsakas konkurents teiste taimede poolt? Võib aga vabalt ka olla, et üldises rohttaimede külluses lihtsalt ei pannud tähele.
Niiske salumetsaala, siis jälle maa laskus. Siin näitas Helle uhkusega Abruka jõge. See on nende saarel ainus looduslik vooluveekogu. Vesi nirises pisikest ojasängi mööda, kivid kaldaservis, varsakabjad kollendamas ning päiksekilde vilkus nende vahelt ojast vastu. Kollast võhumõõka oli ka. Näe, saarekribugi jões suisa! Ümber jalaka-saare-sanglepa päikseküllane puisniidumets. Ilus maastik ja ilus looklev ojakene. Arvatavalt pole päris kõik kohalikudki oma saare jõge ihusilmaga näinudki?
Veidi edasi minnes tabas pilk kolme lillatavat jumalakäppa. Paar tavalist halli käppa sekka ka. Siin metsaserva niidul laiutas tore tammepuu. Ümber kariloomade poolt tüükaks näritud järelkasv.
Taamal paelus kaunis vaade Pihelgalaiule. Roostik on vahelt kõrvaldatud ning mere pool paistmas kutsuv panoraam kadakate ja pihlapuudega. Sinna peaks kunagi põikama!
Nüüd aga kulgesime metsa ja rannamaa piiril kadastikus tasapisi Pitkanina suunas. Tükati kiskus jalgealune päris vesimärjaks, kui üritasin otse eemal õitsvate jumalakäppadeni pääseda. Üks ilus koht ajas teist taga. Mõnus oleks istuda näiteks seal lageda keskel põndakul, pea kohal suur metsõunapuu ja kolmetüveline tamm. Naabruses õitsesid ühtviisi valgete õitega nii metsmaasikad kui kivirikud.
Nüüd tuli eriti värviline muruniiduväli karjamaa ja puisniidu piiril. Kivide vahel uhkeldas nimelt õitseda ligi sadakond jumalakäppa. Siin nende keskel otsustasin, et viimane aeg oleks paljude aastate takka lõpuks ka Hiiumaal see tore orhidee uuesti üles otsida. Puisniitude kinnikasvamisega on kadunud paljudest kohtadest ka jumalakäpad, ent Sarve kandi loo­laikudel peaks nad endiselt alles olema. (Ja olidki, nagu hiljem Hiiumaal selgus.)
Jälle ikka aina lõputu valgusküllane puisniit, laiad tammed, saart, vahtrat, jalakat, kaske, sarapuud ning mõned viirpuud. Üks viirpuu kohe täitsa puu, kõrgust kümmekond, aga võib-olla isegi tosinajagu meetrit.
Teisal sammaldus rühm rändkive, vahel maarja­sõnajalgade pea lahti rullunud lehtede­lehtreid, taustal jändrikud vahtrad.
Üks kaunis vaade teise järel, kõndisin täiesti lummatult. Küsisin, et kas üldse kuskil Saaremaal veel on teist nii meeletusuurt tammeparki?
“Oh, kuskil kindlasti ikka on,” arvas Helle tagasihoidlikult. Võib-olla…

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411