Teisipäev, jaanuar 8, 2019
 

Kalmusejahil mööda Kõpu lõunaranda 2.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Kõndisin mööda Kuivalauka liivvareskaeralist randa läände. Näh, va võõrliigi kurdlehise kibuvitsa kolle on siin üsna lai juba. Tulevikus mattub kogu rand selle ogavaipa…
Mõni kuivanud rand-ogaputk jäi ette. Hoolimata viinakuu teisest poolest õitsesid aga veel raudrohi, äiatar ja põisrohi. Koirohud hõbetasid. Ja see Kõpu liivarandadelt tuttav pooleldi lamav raudosi. Iseenesest raudosi peaks kasvama nagu teistsugustes tingimustes. Pigem kasvab rannikuliivadel hübriidne vitsosi (Equisetum x moorei). Ent too on Eestis nii haruldane, et vaevalt seda nüüd Kõpu rannad sedasi täis on.
Oleks pidanud hilisemaks täpsemaks määramiseks näidise kaasa võtma, kuid juba paelus mu tähelepanu sootuks teistsugune taim. Imelik, lausa neljajalase läbimõõduga ja lamava kasvu­vormiga taimevarte pesa, mõni liitleht veel haljas, varte otsas mustjad kaunte kimbud. Mingi sea- või hiire­hernes? Selgus, et hoopis magus hundihammas (Astragalus glaycyphyllos). Valkjate liblikõitega peagu põõsa moodi püsik, kes Eestis sagedamini Lääne- ja Saaremaa kuivi niite ja hõredaid metsi asustab. Hiiumaal on teda leitud nii Kõpust, Emmaste kandist, Tubala oosilt kui saare kagunukast. Mulle siin tundus ta aga nõnda võõramoelisena, et pole vist varem säherdust kohanudki?
Kuivalauka nina üllatas lausa kubinal kasvavate, nüüd muidugi sügises pruunistunud rand-ogaputkedega (Eryngium maritimum). See ilus taim kasvab Eestis vaid üksikuis paigus läänerandadel. Kõpu lõunarand on üks ogaputke rikkalikumaid esinemisalasid.
Sedasama liivaneeme ilmestas väga üksik tihe kadaka­mütakas. Nõmm-liiva­tee roomas paljal pinnal. Eemal männikus hõbetas lubikalaik, sinas hilistunud suureõielisi kellukaid. Edasi lopsakamal rohurannal kollendasid kodumaised lõvi­lõuad ehk käokannused. Merikapsad haljendasid veel, sekka koirohu hõbedat. Samas rannavalli taga laius pruun tarnalodu. Mere­rannas roostikulaik. Kohe aga vanade paadi­lautrite nägu kiviribad vees ning seejärel munaka-hallikirju kivilasuga männiline neem.
Kõpu lõunarand on nii vaheldusrikas, vastuoksa, küll suurejoonelisele, ent üheülbalisemale poolsaare põhjarannale. Sestap meeldib lõunarand mulle enam. Käinud olen aga siin harvem, seda Kuivalauka-Mustana vahet varem vist üldsegi mitte.
Siinsamas leidus natukese saluilmelisem ala, kus kollendasid magesõstrad, leidus palju kõrget kasvu punaka lehestikuga lodjapuupõõsaid, kadakaid, kibuvitsu, kuslapuid ning kolm õunapuud ranna veeres. Neist kahel lehed alt aedõunapuulikult viltjad, kolmandal aga lehed metsõunapuule viitavalt alt siledad.
Mere poole kaardus lääpas, leinalikult oksi riputav ilus männipuu. Edasise männiku alust täitis omalaadne kuslapuu alusmets kukerpuudega.
Siin ranna kõrgpiiril jagus palju luuheledaid pikali puu­skelette – meri hammustab maad tükati ära. Mujal aga kasvatab lahesoppidele ette maasääri, mistõttu seal algab soostumine. Leidub ka kuivale jäänud moreenranna lõike, kuhu juba noored männid tärganud.
Vanarahu juures tungib maasse sügav lahekiil, enamuses roostunud ja maastunud. Nende taga paar suvilat. Need ilmuvad sel pealtnäha asustamata rannikul ikka jälle ootamatult vaatevälja.
Pidin kummikud jalga ajama, et läbi tüma lahe pääseda Abragu otsa poolsaarele. Too nägi nii kutsuv välja: kõrgem kivipärjaga seljak merre trügimas, peal ilus männikusiluett. Ehkki kohale jõudes – natukese steriilselt hõredaks raiutud teine.
Kõrge poolsaare taga avanes sootuks vastandlik maastik. Esmapilgul eemale­tõukavalt pläga ja vesine. Kuid loodetavasti on just see koht, kus peaks kasvama kalmus.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411